Apr 17, 2016

Olukorrast Prantsuse Riigis

Põhimõtteliselt on Prantsusmaa nagu Eesti, ainult et täiesti teistmoodi! Oleks kõik vastupidi, oleks palju lihtsam, aga kuna elu ja asjad on peaaegu samasugused, siis see tekitab minus pidevaid illusioone, et saan asjadest aru. 
  
Siin on sinililled, aga nad on kandilised. Siin sõidavad autod paremal pool teed, aga hoiavad sõiduraja vasakusse äärde. Siin peetakse minu Eesti mõistes alarmeerivalt ülevoolavat entusiasmi häbelikkuseks. Siin tuleb CV-sid saata postiga ja vastus tuleb samuti postiga. Siin on koristajaonud, kontrolörionud, kokaonud ja kasvatajaonud.


Tänavapilt on ilus
 
Uurivast ajakirjandusest (loen peamiselt l'Obs'i paberväljaannet) saab lugeda iganädalaseid pikki huvitavaid artikleid Islamiriigi kohta. Mulle meeldib neid lugeda, sest nad tutvustavad olukorda ja analüüsivad ajalugu ilma, et hädakisa soundtrack pidevalt taustal kajaks. Nii saame kõik paremini aru, kes on "vaenlane", mida ta teeb, kus ta seda teeb, kuidas ta seda teeb ja mida ta tahab ning Pariis ja Brüssel ja maailm tunduvad äkitselt taas toredad kohad olevad. Mitte üldsegi nii koledad kohad kui harjumuspärast meediat jälgides vahepeal mulje jääb.  Kui meediat ei jälgi, siis igapäevaelus ju selliseid asju tegelikult ei märka.
 
Näiteks sain teada, et kohalikud suuri veresaunu korraldavad tüübid ei ole mitte ususõdalased vaid suvalised Islamiriigi poolt projektijuhtideks edutatud tänavakaagid, kes saavad edukalt juhitud projekti eest tasuks 50 000€ puhtalt kätte. Projektijuhtide ülesandeks on värvata eksistentsiaalsete probleemide küüsis piinlevaid noori, varustada nad töövahenditega ja veenda neid et vaenlasega (politsei eriüksusega) üksi võideldes suremine peale hulga vaenlaste (tsiviilisikute) tapmist on nii üllas tegu, et garanteerib taevas topeltkoguse värskeid tütarlapsi (140tk) ja muid kaasnevaid hüvesid. Puhas bisnes. Ajakirjandusepoolne tugev teemasse süübimine annab lootust, et enamus eksistentsiaalsete muredega noori saab värbajate teemal haritud enne kui värbajad need noored ära värvata jõuavad.
 
Õppisin hiljuti ajakirjanduse vahendusel, et Saudi-Araabia ja Araabia Ühendemiraadid ei olegi sama riik. Korraks oli isegi piinlik, aga no tõesti ei ole mul varem juhust olnud Lõuna-Euroopast lõuna poole jääva maailma kohta piisavalt palju päevakajalist lugeda. Samas ei ole ma ka kehvem kõigist neist prantslastest, kes Ukraina sõja alguses muretsesid, et mõni üle rindejoone vihisev kuul võib kogemata Võrumaal meieni jõuda. Ega neilgi pole erilisi võimalusi Saksamaast ida poole jääva maailmaga kursis olla. Pigem kirjutatakse siin palju erinevatest Aafrika riikidest, mis on siit "kiviviske kaugusel" ja eriti omaenda kunagistest koloniaalvaldustest.
 
Kuidas käituda terroristide rünnaku korral
 
Meedia vahendusel olen ka õppinud, et kõik 717 Prantsusmaal asuvat juudikooli on lahingvalmis. Suurte püssidega onud turvavad koridore ja perimeetrit. Walkie-talkidega varustatud vabatahtlikud lapsevanemad teostavad organiseeritud järelvalvet autode, nägude ja lohakile jäetud kohvrite üle koole ümbritsevates linnaosades. Algklassilapsed harjutavad tundides laua alla varjumist ja ajapeale maadligi roomates klassikaaslastele veepudelite ja küpsiste jagamist.  
 
Olukord riigis on Kood Punane ehk väljakuulutatud kõrgeim häireolukord kestab endiselt. Põhjust on viimasel paaril aastal ka piisavalt antud. Igapäevaelus annavad sellest aimu kõikvõimalike asutuste (toidupoed, haiglad, rongipeatused, koolid, muuseumid jne) ustele, seintele ja teadetetahvlitele kleebitud külma sõja stiilis koomiksplakatid, mis juhendavad kuidas käituda terroristide rünnaku korral ja/või vigipirate hoiatuskolmnurgad ("atentaadi oht!"). Rahvarohketes kohtades (näiteks muuseumis) või lihtsalt ametiasutustes on sisse seatud regulaarsed kotikontrollid. Automaatidega ringi patrullivad sõdurid olid siin juba vanasti, ei oska öelda kas neid on ka juurde tekkinud - väidetavalt aga pole neil laskemoona ja püssid on tulistamiskindlaks keevitatud. Vähemalt niipalju on neist kasu, et minusugustele naiivikutele lisavad nad turvatunnet (koos samaaegse teadmisega, et iga hetk võib kuuli saada). Palju on näha ka liikluseks suletud pealtnäha juhuslikke teejuppe - kõrvalkülas on näiteks barrikadeeritud parkimisplatsi kõige lasteaiapoolsemad osad, ilmselt selleks et keegi ei saaks oma lõhkeainetega laetud autot lasteaia seina äärde parkida.
 
Kõlab hirmutavalt. Sama hirmutavalt nagu ajakirjandus. Aga päriselt toimub see kõik ikkagi kellegi teise hoovis ja tänavapilt on tavapäraselt ilus. Et Eestis korraga sama tihedat rahvamassi näha kui Prantsusmaa linnatänavatel hilispärastlõunati, tuleb külastada näiteks Pärnu Grillfesti, seevastu pühapäeva pealelõunal on linnatänavatel sama palju inimesi nagu Paide peatänaval teisipäeva öösel. Pühapäeviti on poed kinni ja terve riik kas väljasõidul looduses või pere ja sõpradega ümber laua istudes viietunnist lõunasööki nautimas.

Apr 8, 2016

Bataadi-gnocchid, täitsa ilma nisuta

Abikokk, mitte lapstööjõud
 
Võtsin ökopoe välisukse kõrvalt kaasa tasuta ajakirja, mis sisaldab hulganisti ülipõnevaid retsepte, suurem osa neist on lisaks niisama põnev olemisele ka gluteenivabad. Liibanoni köögikunsti ja shia-amarandi-kinoa-tofu kõrval on seal ka ülevaade kokaraamatust "Zéro gluten: la cuisine de Jeanne B." milles olevate isuäratavate retseptide katsetamist alustasin bataadi-gnocchidest. 
 
Võite ette kujutada kuidas mul suu seda retsepti nähes vett jooksma hakkas, olles eelnevalt mõned aastad lootusrikkalt poes gnocchi-pakkide tagant koostisosade nimekirja lugenud ja väljas söömas käies igaks juhuks igakordselt lootusrikkalt üle küsinud... Vastuseks enamasti "need on ju kartulist, siin on ainult natukene jahu sees!" (loe: ainult natukene rohkem kui kartulit). Kahe suu poolega gnocchide söömise asemel olen neid seni pidanud silmadega õgima. Kuni tänaseni! Lisaks bataatidele ja maitseainetele käib sinna sisse riisijahu, seega hõissa! :)
 
Kolme-käe-tehnikas taignavorsti rullimine
Bataadi-gnocchid
 
600g bataati
1 munakollane
1/2 ökoapelsini riivitud koor
150g täistera-riisijahu
100g maisitärklist
1 näpuotsatäis kaneeli
1 näpuotsatäis muskaati
30g võid
15cl rõõska koort
2 näpuotsatäit "nelja vürtsi segu" (must ja/või valge pipar + kaneel + ingver + nelk)
soola ja värskelt jahvatatud pipart
 
Bataadi-gnocchid enne keetmist ja enne laua puhastamist
 
Koori ja tükelda bataadid, auruta pehmeks (~20min) ja püreesta pudrunuiaga. Sega sisse munakollane, apelsinikoor, riisijahu, maisitärklis, kaneel, muskaat ja natuke soola. Jahuta toatemperatuurini. Seejärel jaga taigen osadeks ja rulli jahuga kaetud laual pikkadeks vorstideks. Lõika taignavorstid ~1cm paksusteks ketasteks, veereta pallikesteks, puista uuesti jahuga üle ja vajuta-veereta kahvliga lapikuks. Kahvlitehnika jaoks on internett täis videosid, mida ma vaatasin muidugi peale seda kui kokkamisega ühele poole sain.
 
Nüüd on gnocchid valmis kas
a) keetmiseks (ja soovi korral peale keetmist võis praadimiseks) ja kohe söömiseks või
b) külmkappi panemiseks, et söögiaega oodata või 
c) sügavkülmutamiseks
 
Keetmiseks viska gnocchid paariks minutiks keevasse vette ja oota kuni nad pinnale kerkivad. Umbes nagu pelmeenid. Igaks juhuks võiksid ühte proovida ka, siis saad aru kas sai piisavalt kaua keedetud. Serveerimiseks lisa või, koor ja maitseainesegu ja värskelt jahvatatud pipart.
  
Mis saaks olla veel parem kui sulavõi rõõsa koorega?
 
Kuna bataadi-gnocchid on tehtud maguskartulist, siis nad maitsevad üsna magusalt. Minu meelest kõlbaksid nad väga hästi ka magustoiduks. Kuigi ma veel järgi proovinud ei ole, saab seda retsepti tõenäoliselt ka tavaliste kartulitega teostada, kuigi siis tasuks ilmselt ka maitseained välja vahetada.
 
Kuna emakeel on meil ilus, siis võiksime seda rooga muidugi ka selliselt nimetada, et seda oleks võimalik eesti tähestikku kasutades kirjutada ja eestikeele hääldusreegleid kasutades hääldada. Seejuures võiks nimi olla mitte-liitsõna. Midagi isuäratavat nagu... maguskartuliklimbid? Kartulitaignakäkid? Ükskord ühes kohas üks klient sai pahaseks, sest menüüs oli kirjas "panna cotta", mida "võiks ju sama hästi" piimatarretiseks nimetada. Isuäratavad on need meie liitsõnad.

Apr 4, 2016

Peekonisse mässitud tuvi hernestega

Herneste ja piparmündiga
 
Olin juba leppinud, et sel sajandil enam tuvisid väga saada ei ole, sest kes neid enam ikka sööb. Peaaegu veendunud, et tuleb maiustada nagu tänapäeva noored (st need kes II maailmasõda näinud ei ole), toorete hobusevorstide ja keedetud akvaariumitigudega.
 
Pikemalt ette planeerimata sattusin laupäevahommikusele turule, kus mõtlesin kõigele muule kui tuvidele. Näiteks kaotasin end kohviröstija leti ette, kust ma leidsin karbi biolagunevate isetäidetavate kohvikapslitega, mis sobivad Nespresso-masinasse. Kuna mu praeguses kodus lülitatakse igapäevaselt üks selline masin sisse, siis tundus asjakohane osta kaasa erinevaid värskelt röstitud kofeiinita ja kofeiiniga kohviube ning kapslid ise täita. Edaspidi maksavad perenaise jaoks iga sada kodust kohvitassi 19€ senise 70€ asemel (1kg häid ube 12€ + 100 kapslit 13€ vs originaalkapsel kohviga: 100tk=70€) ning mis kõige parem - erinevalt originaalist biolaguneb pakend ehk kapsel ära. Jälle üks oluline võit maailma päästmise lahingus!
  
Turult koju jõudes selgus, et üks laudkondlastest oli lihuniku letist möödudes valmisnööritud ja peekonisse mässitud tuvisid näinud ja neist kaks tükki kaasa haaranud. Mis ma muud ikka teha oskasin kui "Hurraa!" hüüda ning kiiresti kaamerat ja märkmikku otsima lipata.
 

Sibula-küüslaugu-valge veini kastmega

 
Retsept: Peekonisse mässitud tuvi hernestega
 
Kõigepealt too turult kaks küpsetamisvalmis tuvi. Soovituslikult peekonisse mässitult ja kinni seotult (et ära ei lendaks, loomulikult). Aja pannil kuumaks või ja oliiviõli segu ning pruunista tuvid kõigilt külgedelt. Samal ajal prae sellelsamal pannil mõned jämedalt hakitud küüslauguküüned ja 3-4 hakitud šalottsibulat. Vala kotitäis külmutatud rohelisi herneid ahjuvormi ja tõsta tuvid herneste peale. Vahepeal pane ahi 180C-ni eelsoojenema ja jätka kastmetegu. Vala pannile - küüslaukude ja sibulate peale - vähemalt veerand pudelit valget veini. Veel parem kui see vein oleks mõnest pidulikust õhtusöögist üle jäänud kvaliteetne õrnroosa kergelt mullitav vahuvein. Seni kuni kastmest vett vähemaks aurab, too aiast peotäis sidrunmündi lehti ja puista needki ahjuvormi. Kui sibulad on kastmes pehmed ja ahi soe, vala kaste tuvidele. Kata vorm fooliumiga ning aseta 40-45 minutiks ahju. Tõsta vorm korraks ahjust välja ja lisa temperatuuri: 200C. Puista kastmesse pihutäis rosinaid ja küpseta ahjus lõpuni - kümnest minutit kõrgemal temperatuuril peaks piisama. Kaunista sidrunmündi lehtedega.
 
Ahjust tulnud ja rosinatega

 
Lõpuks kui sööma asusime, sain teada et tuviliha on punane nagu pardil. Maitse üllatab päris kõvasti, sest meenutab maksa. Minu lemmik aga oli selle roa juures kaste ning selles hulpivad herned ja pehmed sibulad. NÄMMA!