Lääne-Eurooplaste keeruline viisakus
Üks millest on mul eestlasena raske läbi hammustada, on igapäevase viisakuse teema. Pidevast igaks-juhuks-vabandamisest (või asja eest vabandamisest) ja liigsest tänamisest ma ei viitsi isegi rääkima hakata. Härra-prouatamine sellele veel lisaks. Vähemasti on siin vahepealse kolme aastaga kadunud ametlikust keelest sõna "preili". Seadus keelas ära. Mulle see variant sobib, et kõik on võrdselt härrad ja prouad. Selle asemel, et olla härrad, prouad ja abiellumata naised. Kui need koerakarja ja veinivaadi seltsis tänaval istuvad punkarid välja arvata, siis keskmise otseütleja "otse" ütlemisest minu eestlase aju tihti aru ei saa. Aastatepikkune praktika on toonud vaid niipalju leevendust, et oskan kõrvad lahti hoida ja tekstist meeleheitlikult tagamõtteid otsida.
Näiteks ühe prügikasti juures nägin kirja "Palun pange oma prügikotid prügikasti sisse, mitte kõrvale. Selleks on vaja vaid prügikasti kaas üles tõsta." Selline tekst prantsuskeeles on juba äärmiselt kuri kiri - eesti keeles võiks sarnase efekti anda mõne karmima sõnaga algav lühikene käsklause.
Inglastega olen õppinud ära selle, et kui nad laialt naeratades küsivad "Kes tahab viimast koogitükki?" ja isegi kui nad sellele lisavad, et "Mul on kõht nii täis. Mina kindlasti enam ei taha" ja isegi kui sa mõned korrad kinnitad, et "Ei, mina ka ei taha" (ise salamisi lootes...), siis võid ikkagi kindel olla, et järgmine kordusküsimus ei ole endiselt pakkumine, et võid viimase koogitüki ära süüa. Kõigepealt tuleb 3-5 korda kinnitada, et sa üldse ei taha enam kooki. Seejärel võid pakkuda, et teeme pooleks. Kui vastaspool poolekstegemisest keeldub ja kõik sinu poole lükkab, siis mina siinkohal murduksin, sest nii kaugele minekuks mul veel tegevuskava puudub. Imestan isegi, et mu inglastest sõbrannad on otsustanud minusuguse tõpranäoga (kes pikka aega esimese küsimuse peale "Mina!" hõikas) sõpradeks jääda. Äkki nad on liiga viisakad, et öelda?
Prantslased õnneks ei ole inglased ehk nad ikka ütlevad ka kui vaja on ja lõpuks on võimalik nendega ka otse rääkida. Nad oskavad näiteks küsida "Vabandage, kus on tualetid?" selle asemel, et uurida inglaslikult "Vabandage... mul on kohutavalt kahju teid segada, aga... äkki te kogemata juhtute teadma... kas siin kusagil võiks äkki juhuslikult mõni vannituba leiduda?" Mõnikord on nii lihtne olla eestlane (või sakslane) ja küsida otse "Tere, kus teil wc on?"
Näiteks selline lugu. Meil käisid suvel Eestis prantsuse sõbrad külas, et väike Võrumaa ringreis teha. Küllakutsujaks oli nende kõigi ühine prantslasest sõber, kes juhuslikult on ka minu abikaasa. Viimasel päeval enne tagasilendu tekkis meil aga keeruline logistiline probleem, millele oli küll üks lihtne ja talupojalikult loogiline kuid viisakusreegleid arvestades võimatu lahendus.
Peamurdmisülesanne oli järgmine:
Reisiseltskond plaanib Paides ööbida, teades et peaaegu kõigi tagasilend Tallinnast on järgmise päeva õhtul ning rendibuss tuleb tagastada Tallinnasse järgmise päeva pärastlõunaks. Seltskond on 9-pealine (sh üks 5-kuune imik, et harjutus liiga lihtne ei tunduks), buss 8-kohaline. Kahe inimese lend on varahommikul.
1. Kuidas saada kõik inimesed vaevatult Tallinnasse?
2. Kuidas saada kaks inimest varahommikusele lennukile selliselt, et kõik üheksa inimest (sh 5-kuune imik) ei peaks keset ööd ärkama (mainigem, et ärkamisest teelesaamiseni kulub sellisel seltskonnal vähemalt kaks tundi) ning keegi ei jääks autost maha?
Lihtne lahendus oleks: kaks varahommikust lendajat sõidavad Mäost bussiga lennujaama.
Nüüd aga lisage suhtekorralduslik problemaatika: bussiga sõitmise võimalust ei saa küllakutsunud prantslane neile pakkuda, sest see oleks ebaviisakas. Sama hästi võiks ta neile öelda, et "Vaadake ise kuidas koju saate, ega ma teid väga külla oodanudki!" Bussi varianti ei saa kõva häälega välja öelda ka prantslase eestlasest naine, sest temale laienevad perekondliku seotuse tõttu samad reeglid. Samuti ei saa seda ideed kõvahäälselt arutleda teised prantslased, sest see oleks sama hea kui ülejäänud kahele öelda, et "Vaadake ise kuidas koju saate, ega me eriti ei tahtnudki teiega koos reisida!"
Nurga taga arutlemise käigus selgus, et lahendus tuleb välja pakkuda neutraalsel eestlasest kõrvaltvaatajal. Seejärel saab terve seltskond öelda, et "Hmm... võibolla see ei olegi nii paha mõte..." sest ütleja (kes pakub öömaja) vastu ei tohi ebaviisakas olla. Ideed ei saa ka liigselt kiita, sest see oleks ebaviisakas nende suhtes kes bussile suunduvad. Need aga kellele bussi pakutakse, vastavad kindlasti rõõmsalt "Jaa, miks mitte!" sest see on ilmselgelt lihtsaim ja loogilisim lahendus, mis ei ole ühegi praktilise nurga alt vaadates kellelegi ebameeldiv. Kombed ei lubaks neil midagi muud nagunii öelda, sest ükskõik milline muu vastus teeks teiste elu keerulisemaks. Elu saab rahulikult edasi minna. Lahenduse leidmiseks kulus vaid mõned tunnid.
Sama tehnikat kasutades oskavad prantslased muidugi vajadusel ka üksteise elu väga keeruliseks teha. Eriti hästi oskavad seda teha kõikvõimalikud riigiametnikud kelle heaolu ei sõltu liiga suurel määral töötulemustest. Sellest räägin ma mõni teine kord.
Või näiteks olukord kus ööbitakse osaliselt telkides ja osaliselt vanas talumajas. Leiame võimaluse pakkuda telkivatele prantslastele küljealuseks hunniku vanu tekke. Küsimus "Kas te tekke tahaksite külje alla?" annab vastuseks tungivad pearaputused ja vähemalt kaheksa ei'd. Viisakusest tuleks küsimust mõned korrad korrata, et siis sama vastus saada. Eestlaslik lahendus: tassi õue suur virn tekke ja pilla nad mõnele prantsuse mehele sülle, öeldes "Näe, tõin teile tekid külje alla panemiseks, et teil mugavam oleks!" Kombed ei luba neil sulle siis enam ei öelda kui oled vaeva juba ära näinud.
Mõnikord on nii lihtne eestlane olla. Võin rahulikult trammis kellelegi küünarnukiga ribidesse anda ja varbale astuda ning vabandamata minema jalutada. Teisalt jõudsin ma seda lugu kirjutades järeldusele, et lääne-euroopalike suhtekorraldusreeglitega elu võib hoopis lihtsam olla kui see millega ma rohkem harjunud olen. Kui kõiki neid suhtlemise reegleid teada, siis võid vastaspoole vastust üsna täpselt ette ennustada ning oma käigud vastavalt sellele teha.
 |
| Härra Koer, Palun ära aseta oma junne avaliku tee peale, see häirib mind kui ma jalutan. Kui see sul sellegipoolest juhtub, siis palu oma peremehel need üles korjata, nii on puhtam !!!! Aitäh |
Näiteks ühe prügikasti juures nägin kirja "Palun pange oma prügikotid prügikasti sisse, mitte kõrvale. Selleks on vaja vaid prügikasti kaas üles tõsta." Selline tekst prantsuskeeles on juba äärmiselt kuri kiri - eesti keeles võiks sarnase efekti anda mõne karmima sõnaga algav lühikene käsklause.
Inglastega olen õppinud ära selle, et kui nad laialt naeratades küsivad "Kes tahab viimast koogitükki?" ja isegi kui nad sellele lisavad, et "Mul on kõht nii täis. Mina kindlasti enam ei taha" ja isegi kui sa mõned korrad kinnitad, et "Ei, mina ka ei taha" (ise salamisi lootes...), siis võid ikkagi kindel olla, et järgmine kordusküsimus ei ole endiselt pakkumine, et võid viimase koogitüki ära süüa. Kõigepealt tuleb 3-5 korda kinnitada, et sa üldse ei taha enam kooki. Seejärel võid pakkuda, et teeme pooleks. Kui vastaspool poolekstegemisest keeldub ja kõik sinu poole lükkab, siis mina siinkohal murduksin, sest nii kaugele minekuks mul veel tegevuskava puudub. Imestan isegi, et mu inglastest sõbrannad on otsustanud minusuguse tõpranäoga (kes pikka aega esimese küsimuse peale "Mina!" hõikas) sõpradeks jääda. Äkki nad on liiga viisakad, et öelda?
Prantslased õnneks ei ole inglased ehk nad ikka ütlevad ka kui vaja on ja lõpuks on võimalik nendega ka otse rääkida. Nad oskavad näiteks küsida "Vabandage, kus on tualetid?" selle asemel, et uurida inglaslikult "Vabandage... mul on kohutavalt kahju teid segada, aga... äkki te kogemata juhtute teadma... kas siin kusagil võiks äkki juhuslikult mõni vannituba leiduda?" Mõnikord on nii lihtne olla eestlane (või sakslane) ja küsida otse "Tere, kus teil wc on?"
Näiteks selline lugu. Meil käisid suvel Eestis prantsuse sõbrad külas, et väike Võrumaa ringreis teha. Küllakutsujaks oli nende kõigi ühine prantslasest sõber, kes juhuslikult on ka minu abikaasa. Viimasel päeval enne tagasilendu tekkis meil aga keeruline logistiline probleem, millele oli küll üks lihtne ja talupojalikult loogiline kuid viisakusreegleid arvestades võimatu lahendus.
Peamurdmisülesanne oli järgmine:
Reisiseltskond plaanib Paides ööbida, teades et peaaegu kõigi tagasilend Tallinnast on järgmise päeva õhtul ning rendibuss tuleb tagastada Tallinnasse järgmise päeva pärastlõunaks. Seltskond on 9-pealine (sh üks 5-kuune imik, et harjutus liiga lihtne ei tunduks), buss 8-kohaline. Kahe inimese lend on varahommikul.
1. Kuidas saada kõik inimesed vaevatult Tallinnasse?
2. Kuidas saada kaks inimest varahommikusele lennukile selliselt, et kõik üheksa inimest (sh 5-kuune imik) ei peaks keset ööd ärkama (mainigem, et ärkamisest teelesaamiseni kulub sellisel seltskonnal vähemalt kaks tundi) ning keegi ei jääks autost maha?
Lihtne lahendus oleks: kaks varahommikust lendajat sõidavad Mäost bussiga lennujaama.
Nüüd aga lisage suhtekorralduslik problemaatika: bussiga sõitmise võimalust ei saa küllakutsunud prantslane neile pakkuda, sest see oleks ebaviisakas. Sama hästi võiks ta neile öelda, et "Vaadake ise kuidas koju saate, ega ma teid väga külla oodanudki!" Bussi varianti ei saa kõva häälega välja öelda ka prantslase eestlasest naine, sest temale laienevad perekondliku seotuse tõttu samad reeglid. Samuti ei saa seda ideed kõvahäälselt arutleda teised prantslased, sest see oleks sama hea kui ülejäänud kahele öelda, et "Vaadake ise kuidas koju saate, ega me eriti ei tahtnudki teiega koos reisida!"
Nurga taga arutlemise käigus selgus, et lahendus tuleb välja pakkuda neutraalsel eestlasest kõrvaltvaatajal. Seejärel saab terve seltskond öelda, et "Hmm... võibolla see ei olegi nii paha mõte..." sest ütleja (kes pakub öömaja) vastu ei tohi ebaviisakas olla. Ideed ei saa ka liigselt kiita, sest see oleks ebaviisakas nende suhtes kes bussile suunduvad. Need aga kellele bussi pakutakse, vastavad kindlasti rõõmsalt "Jaa, miks mitte!" sest see on ilmselgelt lihtsaim ja loogilisim lahendus, mis ei ole ühegi praktilise nurga alt vaadates kellelegi ebameeldiv. Kombed ei lubaks neil midagi muud nagunii öelda, sest ükskõik milline muu vastus teeks teiste elu keerulisemaks. Elu saab rahulikult edasi minna. Lahenduse leidmiseks kulus vaid mõned tunnid.
Sama tehnikat kasutades oskavad prantslased muidugi vajadusel ka üksteise elu väga keeruliseks teha. Eriti hästi oskavad seda teha kõikvõimalikud riigiametnikud kelle heaolu ei sõltu liiga suurel määral töötulemustest. Sellest räägin ma mõni teine kord.
Või näiteks olukord kus ööbitakse osaliselt telkides ja osaliselt vanas talumajas. Leiame võimaluse pakkuda telkivatele prantslastele küljealuseks hunniku vanu tekke. Küsimus "Kas te tekke tahaksite külje alla?" annab vastuseks tungivad pearaputused ja vähemalt kaheksa ei'd. Viisakusest tuleks küsimust mõned korrad korrata, et siis sama vastus saada. Eestlaslik lahendus: tassi õue suur virn tekke ja pilla nad mõnele prantsuse mehele sülle, öeldes "Näe, tõin teile tekid külje alla panemiseks, et teil mugavam oleks!" Kombed ei luba neil sulle siis enam ei öelda kui oled vaeva juba ära näinud.
Mõnikord on nii lihtne eestlane olla. Võin rahulikult trammis kellelegi küünarnukiga ribidesse anda ja varbale astuda ning vabandamata minema jalutada. Teisalt jõudsin ma seda lugu kirjutades järeldusele, et lääne-euroopalike suhtekorraldusreeglitega elu võib hoopis lihtsam olla kui see millega ma rohkem harjunud olen. Kui kõiki neid suhtlemise reegleid teada, siis võid vastaspoole vastust üsna täpselt ette ennustada ning oma käigud vastavalt sellele teha.
2 comments:
Aga mulle tundus Pariisis, et meie otsekohesuse all on varjul sügavam viisakus ja hoolimine, nende pinnapealse viisakuse all nagu ei olegi midagi. Nii võib Pariisis keegi sulle rõõmsalt "Excusez-moi!" hüüda ja sulle põhimõtteliselt küünarnukiga ribidesse lüüa või julmalt sinust mööda trügida, nii et sa ümber kukkumas oled. Kui metroos näiteks viimset kuud rasedale naisele istet pakkuda, vahib kogu vagunitäis inimesi sind punnis silmadega, sest nad ei saa aru, mis just toimus. Eestis võivad ka purjus töllakad bussipeatuses möliseda, ümbritsevaid kommenteerida jne, aga pudelid panevad ikka enne bussiminekut prügikasti kõrvale (et inimesed, kes sellega leiba teenivad, ei peaks kätt prügikasti toppima) ja aitavad möödaminnes ka lapsevankri bussi või sealt maha tõsta.
Ahjaa, baaris küsitakse hämmastavalt tihti (ilma igasuguse eelneva moosimiseta), et kas läheks ehk minu juurde. Ma mõtlesin, et ehk koheldakse nii ainult ilmselgelt Ida-Euroopast pärit naisi, aga prantslannad väitsid, et ei, lugu ongi nii, et prantslaslikku romantikat ei jagu mitte sugugi igaühele.
Jaa, see teine pool on siin ka täitsa olemas. Ja samuti olen märganud vahet suurte linnade ja väiksemate kohtade vahel - samamoodi nagu Kopli trammis ja Värskas käituvad inimesed juhuslike möödujatega erinevalt. Samuti on mitu külge välispidisel viisakusel: et kui eestlane sinuga juba viisakas on, siis ta mõtleb seda südamest. Kui ta parasjagu ei viitsi sõbralik ja viisakas olla, siis on raske talle (sh mulle) ka pealispinna alla jõuda. Kui prantslane sinuga viisakusest sõbralik on, siis see tuleb automaatselt ning ei tähenda midagi (ja nad oskavad üsna jõhkrad ka olla kui tahavad), samas on aga suht lihtne sellest pealiskaudsuse lõngast haarata ja aktiivne olles pealispinna alla jõuda.
Moosimisega (või moosimise vahelejätmisega, millega on mind peamiselt (põhja-aafriklased) närvi ajanud) on neil kah oma teema, ega naine üksi tänaval rahulikult ja anonüümselt näiteks hommikujooksu teha ei saa.
Kärude trammi tõstmine ja hädistele (rasedatele/vanuritele/invaliididele/tittedele) istekoha pakkumine on minu meelest üliarmast eestlaste-venelaste komme. Eriti meelelähedane, sest olen viimased paar aastat hädiste sihtgruppi kuulunud ja alati tänulik olnud. Pudeleid annetan samuti otse tänaval.
Post a Comment