Ronimisest
Olen eilse ronimissessiooniga ülimalt rahul, sest otsustasin ette võtta järgmise taseme ehk suunduda edasi numbriga 6 algavatele radadele, olles juba mitu nädalat paigal 5b-5c kandis, kusjuures eelmisel korral tundusid kõik 5c'd juba lastekad ega nõudnud erilist pingutust välja arvatud see üks kollane kangekaelne, mis jääb minu suureks nemesiseks võibolla veel mõneks ajaks. No selle raja all pole siledal seinal ikka praktiliselt üldse punne, millest kinni haarata ja kusagil poole peal tuleb teha järjest kaks pikka hüpet üles paremale, millest teine praktiliselt igasuguste toetuspunktideta ja munakujulise sihthaaratsiga, kuhu on väga raske end ühe käega hoo pealt kinni haakida kui kogu ülejäänud kere samal ajal tugeva jõnksatusega gravitatsioonile allub. Aga ma olen näinud tüdrukuid sealt üles minemas ja kui eile niisama lõbu pärast oma lühikese ronimiskaaslase esimesest hüppest üle sikutada aitasin ja ta teisega liiga kergesti hakkama sai, siis märkasin ka mingit tehnikanippi, mis mul endal kahe silma vahele oli jäänud - järgmisel korral proovin veel.
6 ja 7'ga algavaid radu ronivatele tüüpidele olen seni vaid väga suure austusega sõna kõige otsesemas tähenduses alt üles vaadanud ja unistanud kuidas ka mina ühel päeval nende pisikeste nupukesteni jõuan, mida mööda tuleb nähtavasti küünte abil üles ronida, ise samal ajal võimalikult vastu seina liibudes ja kõrgel õhus erinevate nurkade all kõigi nelja jäsemega korraga spagaati visates. Küüned muidugi on nali, sest need kuluvad alati trenni käigus tükk maad lühemaks kuna sein on nagu küüneviil. Eile alustasin oma seiklusi peale kiiret soojendust ühel oma tavapärastest mitte-väga-raske-ega-liiga-kerge 5b mustadest kohe 6a+ peal, sest too tundus nii kaunis heleroheline ja ma olin uljas tujus. Ära tegin! Peale seda otsustasin, et täna on ideaalne päev uuteks seiklusteks ja võtsin ette vaid 6a'sid, lõpetades kahe ja poole tunni pärast tollesama soojendusrajaga, mis tundus raskem kui ükski teine sel õhtul ronitu... aeglaselt ja korduvate kukkumistega suutsin ta siiski läbida, mis on parem kui ühel teisel päeval kui kolmest meetrist enam mingi valemiga kõrgemale ei suutnud minna, kusjuures suured mugavad toetuspunktid paigutusid sel kohal nagu trepp. Kui trenni lõpetuseks lihtsat rada enam teha ei suuda, on see märk, et sai piisavalt palju pingutatud ja kogu energia on otsas nii kätest kui ajust.
Oh ja siis jäävad veel igavesed unistused ehk need rajad, mis ei lõppe saali kõrge laega vaid roomavad veel tükk maad mööda seda edasi, pakkudes lisapõnevuseks ka tehisstalaktiite. Kaaslast turvates on alati palju põnevam sellel ukerdavad kutte jälgida. Eile nägin esimest korda seal ka raudnaisi ja jälgisin neid kadedusega oma hinges. Tuleb vist ikka oma kuukaarti uuendada järgmisel nädalal... Mulle tundub, et ühel hetkel lõppeb radade numeratsioon ära, kusagil peale 7c'd ja sealt edasi on teada, et parem mitte veel proovidagi, sest nende radade klassifikatsiooniks on "teksad" - enamus proffe nimelt läbib nad ämblikuna mööda seinu-lagesid tuisates ja peaaegu kõik nad kannavad seejuures teksapükse.
