Sotsialistlik ringkaitse ja magus elu süsteemi sees

Elu Prantsusmaal veereb mööda hästi paikaseadud rööpaid sotsiaaltoetuste määrde abil. Samaaegselt sotsialismi helgusele jooksutab see süsteem oma lahkuse tõttu riiki juba pikemat aega järjest tihedamalt umbe. Ühel pool kummitab siin päris suur maksukoormus, teise külje peal aga paistavad pakkumised kõikvõimalike toetustega. Tavapäraselt ülikallis ühistransport muutub kohe odavamaks kui kasutada mõne sobiva kategooria sooduskaarti: näiteks üliõpilase või pensionäri, igapäevaselt ühistranspordiga tööle sõitja või töötu oma (-50%... -90% on suhteliselt tavaline). Niisama uksest sisse jalutades ülikallis lastesõim (7€/tund) muutub automaatselt üliodavaks (7€/nädal) kui oled õigetes asutustes õiged paberid õigel ajal õigesti ära täitnud. Prillipoe tšekilt kaob lõpust üks null kui oled enne (450€) ja pärast (45€) ostu vastavalt ettenähtud plaanile haigekassa ja ravikindlustusega suheldes korretsed paberitoimingud läbi viinud. Vajadusel mitmekordselt, sest esitatud dokumendid lähevad ametiasutustes menetlemise käigus üllatavalt tihti kaduma. Ka korteri üürihinnast maksab osa kinni riik - kõige kasulikum pidavat see olema noortele lesbipaaridele, sest igasuguse toetuse suuruse määravad isiklikud ja perekondlikud parameetrid. Eks nad on niimoodi kalkuleerinud, et omad saaksid maksud ringiga tagasi ja teised tooksid tulu. Algplaan oli ilmselt hea, tegelikult kasvab aga eelarveauk järjest suuremaks kui auku ümbritsev mateeria ja omadest püütakse aina rohkem välja pigistada, selleks et teistele midagi pakkuda oleks. Nii nad siin vähemalt kurdavad.



Sini-must-valge paarsada meetrit kõrgemal mägedes
(ma ei viitsi teemassepuutuvaid bürokraatiapilte teha)
 

Samal ajal kui süsteemis sees olemine võib vastavalt vaatenurgale olla kas suhteliselt mõnus (tavainimesele) või suhteliselt ebamugav (tööandjale), on enese süsteemi sisse närimine võimalikult tülikaks tehtud. Alates selle aasta jaanuarist keerati tänu eelmise aasta Euroopa rändesituatsioonile veel mõned lisakeerud juurde ning saadeti vastav info ka ametnikele, kes jaanuari lõpuks küll juba teadsid et nõuded on muutunud, aga polnud veel saanud juhiseid uute nõuete järgmiseks. Väljastpoolt sisserändajate eest varjumiseks on nad välja mõelnud elukohatõendi, mis on olulisim vajalik dokument sisseelamise protsessiratta käivitamiseks. Seda vajalikku dokumenti on täiesti üksi omalkäel tulijatel praktiliselt võimatu saada kui sa just kas a) multimiljonäride või b) asüülitaotlejate erireeglite alla ei mahu.

Süsteemiga peab harjuma. Kõik võtab aega, miski ei ole lihtne ja kahjuks või kahjurõõmuks kiruvad ka kohalikud. Mina näiteks suutsin ükskord (nüüdseks juba kuu aega tagasi) peaaegu mitte närvi minna ehk käituda enamvähem nii nagu minust eeldatakse ja poolpahaselt kuid viisakaks jäädes rongipiletimüüja aega võimalikult palju kulutades nõuda, et 1) miks ma oma tööotsija kaardiga 90% allahindlusega pileteid ei saa osta kui tööbüroost väideti et piisab vaid jaama ilmuda ja küsida; ja seejärel 2) miks ma oma oura-kaardiga 50% allahindlusega pileteid ei saa osta kui eelmine teenindaja väitis, et piisab vaid jaama ilmuda ja küsida. Mõlema küsimuse vastuseks laoti mulle pihku eraldi voldik, mille ma oleksin juba pidanud eelnevalt täitma, passifoto ja muude asjakohaste lisadokumentidega varustama ning nende kontorisse saatma. Tööotsija-allahindluse kaardi saatsin ära juba üle kuu aja tagasi, vastust käin iga päev postkastist otsimas. Teise pereliikme tasulist oura-kaarti (piirkonnapõhine soodustus) ootasime samuti terve kuu kuni jaamast aru pärides öeldi, et osad dokumendid kadusid ära ja avaldus tuleks uuesti esitada. Reageerimiseks on kaks võimalust: zennida või minna närvi. Zen-meeleseisund muutub siin kiiresti loomuomaseks. Võib ka muidugi vastupidi valida kui on huvi.



Croissantimaiad. Spetsiaalselt nende jaoks ostsin.
 

Lapse kohalikku id-kaarti ootame juba poolteist kuud, dokumente esitasime neli korda. Lastesõime protsesside korrektsest järjekorrast pole endiselt veel aru saanud ja maksame turistihinda, sest seni kuni pole aru saanud, ei saa pabereid õigesti täita. Titt on loomulikult õnnelik selle rahuliku tempo üle, millega iseseisev elu saabub. Tööbüroost kästi peale 20.jaanuaril registreerimist kohustuslikus korras 22.veebruaril esimesesse töötuppa ilmuda, mis põhimõtteliselt oleks olnud abiks maksimaalselt nädalase ooteaja korral. Ilmusin siis kuu aja pärast oma viimistletud plaanidega kohale ja leidsin end pikajaaliste töötute vestlusringist tundega nagu oleksin eelmisel aastal joodud ühe klaasi veini pärast AA-koosolekule saadetud. Pärast seda kohustati mind veel kaks kuud samas projektis osalema. Viimane õnnestus lõpuks siiski tühistada ning riigi poolt määratud nelja kuu pikkuse coachinguga asendada. Samuti sain lõpuks, peale kuu pikkust ootamist, lähiümbruses odava hinna eest (9€/trimester; vs 20€/h ise netist otsides) prantsuse kirjakeele kursusi pakkuvate asutuste nimekirja. Järgmisel nädalal selgub, mida see tööbüroo coaching endast täpsemalt kujutab. Tundub, et tööbüroost võib isegi töö otsimisel kasu olla kui kannatada ära, et asjade käimatõmbamine on tüütu ja kõvasti aega võtab.

Prantsuse ametnikud armastavad üle kõige ükskõik millise küsimuse peale kiiresti näpuga kellegi teise suunas näidata. Kui sa oma õigust ei taipa või julge nõuda, jäädki süsteemiväliselt ringiratast tiirutama, sest nad kõik näitavad ringkaitses kellegi teise poole. Esimest korda sain selle üllatuse osaliseks kaheksa aastat tagasi kui mingisugusest tundmatust väikelinnast rongiga koju tagasi sõitmiseks jaamast infot küsisin. Enne veel kui oma küsimusega lõpuni jõudsin, sirutas klaasi taga istuv kurja näoga tädi näpu kiiresti välja ja näitas vastassuunas endast võimalikult kaugel asuvale aknale, et mine küsi sealt. "Seal" selgus, et neil on lõunapaus, mis kestab veel poolteist tundi. Vantsisin nukralt minema, nosisin pargipingil võileiba ja kogusin julgust esimese tädi juurde tagasi minna. Kui lõpuks oma küsimust piisavalt aeglaselt ja kõva häälega kordasin, selgus et esimene tädi oli ikkagi õige tädi kes igaks juhuks ei viitsinud minuga kohe alguses tegeleda.



Pikad laupäevased jalutuskäigud iga ilmaga:
Aix-Les-Bains jäävihmaselt piitsutavas vastutuules
 

Lastesõimede süsteemi lahtihäkkimiseks läbisime alustuseks umbes kuuese telefoniringi, selleks et viimaselt valitult numbrilt kuulda, et meie küsimusele vastab kindlasti see esimene number. Ning taas esimesele numbrile helistades kuuled kõigepealt, et "eieieiei, see ei ole mina, need teised ei saa õigesti aru, helistage uuesti teisele". Lõpuks leidsime asja tundva tuttava, kellelt saime taustainfot ja muuhulgas ka teada, millist neist tegelastest peedistada, et ta küsimusele vastaks. Õige küsimuse ütles ka ette. Selleks tuleb valmis olla, et kui õiget küsimust ei taipa küsida, siis niisama infot sulle ei pakuta ning igast ettejuhtuvast isikust tuleb viimanegi info- ja abipiisk ise välja pigistada. Kuigi erasektoris tuleb üldiselt abi ka teenindajalt, siis tasub eeldamine ikkagi igaks juhuks kõrvale jätta. Näiteks pangas on võimalik teenustasud läbi rääkida, aga ei tasu eeldada, et pangatöötaja sulle seda võimalust tutvustab - tema töö on sult võimalikult kõrged teenustasud kätte saada. Võimalusi on palju ja erinevaid, aga need tuleb inimestega suheldes ise üles otsida.