Mõtisklusi saiakangide maalt

Prantslased ongi täpselt sellised nagu nende kohta käivad klišeed väidavad. Näiteks esimest korda Pariisis käies nägin esimese asjana läbi auto akna välja vaadates, kuidas tänaval kõnnib musta-valgetriibulises madrusesärgis noormees, barett peas ja pikk sai kaenla all.

 

Aprill on pungil roosasid ja valgeid Magnooliaid

 

Prantslased on väga asjatundlikult saiamaiad. Iga suvaline väga hea sai ikka ei kõlba ka. Meie 7700 elanikuga kõrvalkülas on 200 meetri raadiuses seitse pagari-kondiitrikoda. Ühel kõledal vihmasel pühapäevahommikul seisin ka mina seltskondlikult veerand tundi õues vihma käes järjekorras, et just sellesse õigesse saiapoodi sisse pääseda. Ülejäänud kuus saiapoodi - kelle tooted on samuti ebainimlikult head - imestasid samal ajal, et kus küll kõik nende kliendid on. Seisime seal kõik solidaarselt vihmavarjuta ja kannatasime krae vahele tilkuvad külmad vihmapiisad ära. Ikka selleks, et ei peaks leppima lihtlabase äärmiselt hea koogiportsuga vaid et saaks kätte just selle kõige sublimatoorsema, mis meeled otse maapealt pilve äärele lennutab! No ja selleks ka, et just sellele õigele maailmatusuurte rindadega pagariprouale vastu naeratada. Asjassepuutuv pagariproua on muidugi omaette vaatamisväärtus, aga ega pelgalt sellepärast rahvas ümberkaudsetest küladest püha päeva hommikul kell üheksa kokku sõida. Nagu oma kodukülas vähe pagareid oleks!

 

Mõnusalt lõhnava Glycine'i õitseaeg hakkab ka varsti ümber saama

 

Märtsi alguses hakkas pihta kirbuturuhooaeg. Sõitsime tund aega mööda käänlevaid mägiteid Aix-Les-Bains'i, et leida lapsele siinsete oludega sobivam kergkäru, mis oleks igati suurepärane ja maksaks kuni 50 eurot. Ilm oli tol päeval lörtsiselt vihmane ja eriti järveranda ega linnatänavaid nautida ei lubanud. Tund aega käänulisi mägiteid tundus olevat mu elu pikim autosõit, arvestades et see oli esimene pikem ots peale sarnastes oludes maanteekiirusel laupkokkupõrkamist ja endiselt valutavaid ribisid. Seetõttu venisid meil ostuhimulistel näod korraks päris pikaks kui nägime, et kirbuturul on kokku umbes viis müüjat ja kaks ostjat. Aga ainult korraks, sest rahvamassi tihedus võimaldas kolmekümne sekundiga lokaliseerida ainsa pakkumisel oleva käru, mis minu suureks üllatuseks oligi igati suurepärane ja maksis täpselt 50 eurot! Efektiivne.  

 

Meie küla kirbuturg

 

Peale seda olen veel päris mitmel sisetingimustes peetaval pühapäevasel külakirbukal (ehk pööningutühjendusel) käinud. Enamasti küsitakse uksel ka euro-poolteist sissepääsu eest ning sees müüakse kõike mis kellelgi kodus ripakile jäänud. Eelkõige muidugi lasteriideid ja mänguasju. Laps tuli ka täna kaasa ja tal oli seal  muidugi eriliselt põnev: nii palju inimesi ja nii palju uusi asju mida katsuda! Jooksis ringi, näpud ahvatlustele mõtlemisest kokkutõmbeid tegemas, haaras võõrastel tädidel säärtest, kallistas tagumikke ning flirtis pisikeste tüdrukutega.

 

Samal ajal kui pearättides naisterahvad rabavad kirbukatel kullatud ehteid, vaidlevad nende mustajuukselised meesterahvad kõrval pisikeste pluusikeste ja püksikeste disaini, hinna ja kvaliteedi üle. Mulle on need kohad eelkõige ökonoomi- ja -loogiliseks viisiks populaarset lugemisvara ning uusi riideid hankida. Kui veab, siis juhtub nagu täna kui kohale on tulnud ka minuga ühepikkune ja -laiune sobiva esteetilise meelega müüjatar ja laua ennast ära tüüdanud üheeuroseid pluusikesi täis ladunud. Käru oleks täna vähem kui kümnekaga saanud, kuigi sellisel juhul juba kahekuuse hilinemisega.