Mu lemmiktoit on söök

Kuna oleme hetkel ooterežiimil, siis miks mitte puhkust nautida. Oleme viimastel aastatel siin käinud keskmiselt 10 päeva kaupa, alati suuremas koguses mingit sorti asju ajanud ja inimestega kohtunud [loe:söömas käinud]. Tänaseks on nädal täis tiksunud, asju on järjest aetud ja kohtumisigi kokku lepitud, söödud on samuti omajagu. Veinis jänest oktoobris korjatud Surmatrompetitega (nagu mustad kukeseened), kammkarpidega ühepajatoitu, cassoulet,'d austreid, artišokki jmt lihtsalt toitu. Tempo on olnud mõistlikum kui tavaliselt - nii söömise kui orgunnimise osas - sest seekord ei ole ajalimiit väga kukil.

Tavapärasest "puhkusereisist" erinevat tunnet ei ole siiski veel tekkida jõudnud, sest kõik on enamvähem samamoodi: oleme elanud söögiaegade rütmist (8-12-4-8); oleme õhtuti lühikesi vajateha-nimekirju koostanud ja pärastlõunati neist järjest tegevusi maha tõmmanud. Justnimelt lühikesi mitte pikki, sest aastatepikkune kogemus Prantsusmaaga näitab, et elada tuleb üks päev ja üks tegevus korraga. Üks tegevus ühes päevas korraga, sest muidu ei mängi närvidega välja - kaks tegevust ühes päevas on efektiivsusmaniakkidest põhjamaalaste teema ja neid tegevusi tuleb siin koordineerida kohalikega, onju. Mõistlikud kohalikud teevad ühe asja päevas korraga (lisaks söömisele, mida tehakse ametlikult kolm korda). Eelmise nädala keskel näiteks helistasin panka, et leppida kokku konto avamise aeg. Sain pangaga kohtumiseks aja järgmise nädala lõppu: siis hakatakse uurima kas mulle üldse tasub kontot avada ja milliseid dokumente mul on vaja neile näidata. Tööbürooga on umbes samamoodi. Mida vahepeal muud ikka teha kui turismi, Prantsusmaa puhul algab see söömisest ja söögi pildistamisest (viimase eest võib väidetavalt restoranist välja visatud saada).

Lahendasin muide esmaspäevase parkimistasude müsteerimi (ehk miks ma tunni eest makstes kolm tundi parkida sain). Nimelt on iga päev vahemikus 12 - 14 parkimine selles väikelinnas tasuta, sest siis läheb kogu riik korraga sööma. Välja arvatud toitlustustöötajad, loogiš.

Õppisin sel nädalavahetusel, et toiduturu selles osas kus kohalikud talunikud kaupa müüvad võib osta ka kohalikke värskeid kreeka pähkleid. Siin kutsutakse neid nimega "pähklid", kõiki teisi pähkleid nimetatakse spetsiifilisemalt. Igatahes müüakse neidsamu kreeka pähkleid ka puhastatud kujul. Mitte sellisteks pisikesteks tükkideks puhastatud kujul nagu Maximas vaid ilusti poolikutena. Puhastamine käib nii, et pähklikasvataja istub ahju kõrval (sest muidu hakkab külm) ja toksib haamrikesega pähklikoori katki. Nii veedavad pähklikasvatajad vaba aega. Puhas käsitöö. Kaksteist eurot kilo - värske, mahlakas, puhas ja aromaatne ning esteetiliselt meeldiv, mitte nagu see kuiv rääsunud pähklipuru mida Maxima kuueteistkümnega müüb. Muidugi seegi on tõsi, et Eestis nad puu otsast suhu ei kuku ning ka hoolega otsides ei õnnestu ise kreekapähklil käia.

Õppisin veel, et austrid pannakse kasvandustes võrguga merevette küünesuuruste beebidena. Seejärel pööratakse võrkusid iga päev 2-3 aasta jooksul ning loksutatakse ja poputatakse pisikesi austrikesi enne kuni neist söödavad koletised saavad ja mehed neid enne jõululauda istumist avama hakkavad. Nii nagu eesti meeste töö on jõulukuuse toomine, on prantsuse meeste töö austrite avamine.

Ning lõpuks vanavanaema ühepajatoit: porgand, kartul, sibul, tursk, tiigerkrevetid, kammkarbid ja köögis värskelt valmis vispeldatud majonees.