Sain tuviretsepti kätte
 |
| Tuvila (tänapäevaseks - mittetuvilaks - ümber renoveeritult) |
Lapse prantsuse vanavanaema varasalvest.
Tuvi küpsetamiseks pidavat kõlbama samad retseptid mis vutilegi. Ühe korra olla jutustaja tuviretsepti järgi ka vareseid moorinud - abikaasa käsul küllatulnud sõbrale lolli nalja eest kätte maksmiseks. Sõber sõi ja kiitis, et "Oo, ma ei ole kunagi nii häid tuvisid saanud!" samal ajal kui perenaine punastades pilgu maha viskas...
Kõigepealt tuleb leida tuvi. Tuvi saab oma aias olevast tuvilast või linnainimeste puhul turult. Tänapäeval (kahjuks) enam ei saa vist kuskilt. Tuleb ise püüda, aknalauale saiapuru puistata vmt, aga sealt püütavad tuvid on ennast juba vintskeks lennanud. Tuvilast võta noor tuvi vahetult enne kui ta pesast välja lendab - siis on ta tarbimiseks piisavalt suur, aga pole veel ennast lendamisega sitkeks treeninud.
Retsept:
Kitku ja puhasta tuvi. Lõika ta mööda kõhtu pikkupidi pooleks ja aseta liblika-asendis lapikult potti. Nii on lihtne külalisele näiteks poolt tuvi serveerida.
Parim on tuvi küpsetada kaanega paksuseinalises potis (cocotte), nii jääb liha mahlane. Võib ka ahjus küpsetada, aga siis tuleb liha pidevalt küpsetusvedelikuga kasta, et see liiga kuiv ei jääks.
Küpsetada võib päevalilleõlis või võis, maitsestada soola ja pipraga. Lisada võib ka maitsetaimi (rosmariin, basiilik ja tüümian või su oma lemmiksegu), koorimata küüslauguküüsi, jne.
Kui kaua küpsetada? Unustasin küsida. ilmselt seni kuni valmis saab. Kui te nüüd sportlikust huvist musklisse lennanud täiskasvanud tuvisid püüdma lähete, siis nagunii peate küpsemisajaga katsema hakkama.
2 comments:
Muide. Mingil (eelmisel?) roheliste rattaretkel rääkisid Peep Veedla jt lindudest. Ja siis tuli jutuks ka laululindude võrkudega püüdmine Lõuna-Euroopas. Et jube ja barbaarne ja loodusvastane ja segab rännet ja no veel sajal viisil pahapahapaha.
Ja siis üks jutustanud ornitoloog (vist mitte Veedla ise) tegi hääle madalaks ja salapäraseks ja ütles:
Aga teate. Ma olen saanud. Käisime prantsuse (või korsika?) kolleegidel külas ja nad andsid meile proovida seda suure võrguga kinni püütud väikest linnukest. JA SEE OLI NII KURADI HEA. Et ma saan nüüd aru. Ja ma ei suuda enam hukka mõista seda jubedust ja barbaarsust ja midaveel. Mis sest, et ma olen olnud bioloog ja lindude sõber kogu elu. Sest no mis sa teed, kui on hea!
Nii et leia endale ikka see tuvi ja lase oma prantsuse vanaemal ära teha, ehk saad ka elamuse kogu eluks :)
Kui mul tuleb huvi tuvipesasid otsima minna, et sealt mõni lennueelne pihta panna, siis miks mitte:D
Laululindude võrkudega püüdmise kohta lugesin National Geographicust kurba artiklit sellest, miks linnud on välja suremas... (seesama ülepüüdmise teema nende aastaaja-rännete aegadel).
Post a Comment