Meie igapäevast palmirasva anna meile tänapäev

Fakt: Prantsusmaa maiad mokad manustavad 230 tonni Nutellat päevas (84 000 tonni aastas), mis moodustab 26% ülemaailmsest tarbimisest. Aastas toodetakse 50 miljonit tonni Nutellat. Leidsin netist andmed, et Nutella koostisosadest 17% on palmiõli. See teeb aastaseks globaalseks palmiõlikuluks 8.5 miljonit tonni ainult selle ühe toote kohta!

 

Liitke otsa kõik muud toiduained ning seebi-šampoonitööstus ja arvake ära, mis selle tarbimise tulemusel praegu meie isiklike kopsudega toimub. Palmiväljadele ruumi loomiseks tegeletakse alepõletusega, mille tagajärjel on Indoneesia vihmametsade traditsioonilised jõulueelsed suurpõlengud plahvatuslikult kasvanud. Põlengutega kaasnev õhusaaste ületab riigi- ja kontinendipiire ning suurimate Lääne tööstusriikide tekitatud õhusaastet. Mis see meisse puutub, et nad seal oma metsi põletavad?

 

Esiteks põletavad nad oma metsi selleks, et meilt raha saada. Iga kord kui sina ostad ainult ühe Palmolive'i seebi või ainult ühe kotikese kartulikrõpse, pannakse järgmine partii küpsema, tellitakse selleks uus ports palmiõli ning põletatakse uus hektarike vihmametsa koos kõigiga kes seal sees on.

 

Teiseks, isegi kui otsustad käia mööda mahesertifitseeritud palmiõli rada, siis tea et isegi see ei päästa. Nimelt ei kontolli selle sertifikaadi jagajad tootjate alltootjate tausta. Sina maksad rohkem, aga saad ikka täpselt sama prahti mida kõik teised. Metsad põlevad endiselt ja õhusaaste jõuab ümber maakera tiireldes ka Eestimaani. Ei usu? Lenda Aasiast Eestisse, vaata terve tee lennukiaknast välja ja uuri kustmaalt kuhumaale üks suur pilv ulatuda võib.

 

Nutellat tootev multimiljonäride pere-ettevõte Ferrero on üks neist suurtöösturitest kes tegelevad ulatusliku enesekaitsekampaaniaga, väites et nad kasutavad ainult keskkonnasõbralikult toodetud palmiõli. Miks nad siis on ainsad, kes seda oma siltidele märkinud ei ole? Sest nad järelikult ei ole oma sertifikaati kätte saanud ja vassivad. Tänapäeval nimetatakse seda marketingiks või PRiks, mitte valetamiseks. Rahakotiga valima minnes tasub see meelde jätta.

 

Mulle on viimasel ajal poes väga teravalt silma jäänud, et igat sorti tooted on vähimalgi võimalusel märgistatud suure nähtavas kohas asuva "Palmiõlivaba!" sildiga. Kel päris sellist võimalust ei ole, see pingutab, et saaks vähemasti karbi tagaküljele väikeses kirjas kirjutada "Kasutatud on ainult keskkonnasäästlikult toodetud palmiõli.". 

 

Ükspäev jalutasin suures supermarketis ringi ostunimekirjaga, millesse oli keegi lisanud "Nutella". Kuna hiigelpikas moosi/mee/saiamäärde vahekäigus kostus erinevate kaasostlejate suust päris mitu korda sõna "palmiõli", siis oli ka mul lihtsam oma pidevalt näkitsevat süütundeussi kuulata. Lugesin umbes kümne erineva šokolaadi-metspähklikreemi silte ja avastasin, et:

• kui vähegi võimalik, on kirjas: "See palmiõli on toodetud keskkonnasäästlikult"
• poe omabrändi tavaline määre sisaldab mahepalmiõli
• poe omabrändi mahemääre sisaldab tavalist palmiõli
• Nutella palmiõli ei ole eraldi märgistatud



Nutella sõbralikum vend (või õde). Maitseb paremini ka.



 

Lõpuks leidsime Nutellahuvilise isude ja iseenese huvi rahuldamiseks Nocciolata kreemi, mis oli ainus ilma palmiõlita šokolaadi-metspähklikreem. Palmiõli asemel on selles kasutatud päevalilleõli ja säilivusaega antakse kuni 2019 aasta alguseni - mis demonstreerib kenasti, et palmiõli ei ole hädavajalik. Okei, Nocciolata maksis kõigi oma ulmelisade tõttu (mahe, Kosher, gluteenivaba, päris Madagaskari vanilje, klaaspurk, ...) umbes kaks ja pool korda rohkem kui Nutella. Aga äkki olekski hea seda kaks korda vähem süüa kui arvestada, et sellise toote massist 72% moodustab suhkru-rasva segu ja kakao annab seal pigem värvi kui midagi muud.

 

Ma ei ütle, et kõikide heade asjade tarbimine tuleb kohe päevapealt ära lõpetada. Elu peab mõnus olema, samuti praktiline. Näiteks seepi võiks teoreetiliselt aegajalt kasutada ja söömise mahajätmine on ka suhteliselt ebatervislik. Seejuures aga on võimalik imepisikeste sammudega alustades oma valikuid järjest laiaulatuslikumalt ja teadlikumalt kõikesäästvamaks muuta.

 

Muide Ferrero on Nutella tõttu muuhulgas ka maailma juhtiv metspähklitarbija. Nad on nii suured, et kasutavad Nutellas vanilje keemilist alternatiivi vanilliini, sest maakera ei suuda nende jaoks piisavalt palju päris vaniljekaunu kasvatada.

  

Muudest toodetest avastasin, et imikute piimasegu on enamasti tehtud palmiõliga. Ma ei ole endiselt leppinud üldlevinud arvamusega, et piimasegu on laiadele massidele vajalik toode, aga moega mõtlematult kaasa läinult olen seda ikkagi mõned kuud kasutanud. Lasteaeda on pulbrit lihtsam kaasa panna kui tisse või värsket lehmamahla. Katsetamiseks tõin ökopoest ühe üleaastastele sobiva huvitava vegan "piima"pulbri, mis ei sisalda palmirasva ega piima ning mis jah-sisaldab muuhulgas kooskosrasva, mandleid ja vetikaid. Lutipudelitäis rohelist - tundub, et maitseb.

 

Nutella on lihtsalt üks "väike" näide, millele toetudes on lihtsam teha detektiivitööd, mõtlemaks välja meie poolt igapäevaselt tarbitava kraami tekkelugu. Samuti on kasulik teadvustada peale poest kojujõudmist ja äratarbimist nende toodete siitilmast lahkumise lugu. Muidu juhtub nii, et kogu raha, mille ma olen oma töö ja vaevaga teeninud, annan ma suurkaupmehele. Selle raha eest tellib suurkaupmees poeriiulitele üha uusi minu elukeskkonda hävitavaid tooteid. Kasumi eest ostab kaupmees ka veenmismasinaid, mis veenavad mind neidsamu tooteid ostma ilma, et mul neid tegelikult vaja oleks ning ilma, et nad mind õnnelikumaks teeks.

 

Nõiaringist väljumise esimeseks sammuks on otsus olla teadlik.

Maisipulkadest pakend, plastiku ja šampoonivaba elu

Ma ei ole rohkem kui aasta aega ühtegi šampooni, dušigeeli ega (plastikust tuubis) hambapastat ostnud. Täitsa null. Mitte ühtegi. Isegi mitte ühtegi tavalist seepi ei ole ostnud.

 

Mulle meeldib rõhutada, et ma ei ole öko-obsessiivne mahetarbija. Samas olen ma endale teadlikult valinud paar öko alamkategooria obsessiooni, milleks on:

 

1) pakendite (eelkõige plastiku) tarbimise minimeerimine

2) palmiõli (ka ökosertifikaadiga) tarbimise minimeerimine

 

Mingil hetkel hakkas mul plastpudelisse pakitud hügieenitarbeid nähes nii valus, et käsi enam ei tõusnud neid poeriiulilt tõstma. Eriti valus hakkas ökopoodides, kus muidu inim- ja muulooma- ja loodussõbralikud vedelikud paksu plastpudelisse pakitult vastu vaatasid. Kaubamajast leidsin isegi ühe klaaspudelis šampooni, aga 20 eurot tundus veidi liiga räme hind olevat.

 

Esimesed nädalad peale viimaste šampoonivarude otsa lõppemist läksid erinevate käsitööseepide ja koduste šampooniretseptide katsetamisele. Mõnikord olid juuksed ikka päris rasvased - aga lõpuks leidsin oma lemmiku ning julgen kõigile soovitada. Nimelt Signe Seebi oliiviõliseep peseb juukseid nii hästi, et ma ei ole peale esimest proovimist näinud enam põhjust vedela šampooni ega palsami kasutamiseks! Olgu mainitud, et minu üliõhukesed juuksed muutuvad pestes üheks suureks rastapatsiks, mille lahtiharutamiseks on alati olnud vaja eritehnikat (spetsiaalsed kammid ja mitu peotäit palsamit). Kuna see seep lisakeemiat ei sisalda ja niisutab pestes juukseid piisavalt, siis nüüd mu:

1. juuksed püsivad mitu päeva kauem puhtad
2. pusad libisevad ise lahti ja palsamit pole mul enam ammu vaja läinud
3. juuksekadu on vähemalt poole väiksem

Katsetasin ka Nurme Seebi oliiviõliseepi, aga see on ilmselgelt nahale määrimiseks mõeldud: koostises olev kookosõli jätab juuksed väga rasvaseks. Kaubamajade kallimad ja odavamad brändiriiulid käisin samuti läbi ning selgus, et 100% tööstuslikest seepidest (ükskõik kui kallid) on tehtud suuremas osas palmiõlist. Isegi kui nende nimi viitab millelegi muule. Isegi mahepoodides. Kui Biomarketi müüjatar sulle oliiviõliseepi näitab, siis soovitan kõigepealt koostisosad läbi lugeda. Kuulus Marseille "see on üleni oliiviõliseep" on näiteks tehtud 25% palmiõlist, samuti kõik teised seal müüdavad prantsuse oliiviõliseebid. Aleppo seep on minu teada puhas, aga välimuse põhjal hinnates ma seda omale pähe määrida ei julgeks.

 

Kes ise šampooni ja muud kodukeemiat teha viitsib, siis alustamiseks saab inspiratsiooni koguda Wellness Mama lehelt.

 

Regulaarseks tarbimiseks on käsitööseebid muidugi suhteliselt kirved. Eriti need, mis on päriselt ka oliiviõlist tehtud. Selleks on hea üks kord aastas viitsima hakata ja seep ise valmis teha. Ma leidsin väga lihtsa retsepti, mille valmistamiseks võtsin üle poole aasta hoogu. Tegema hakates selgus äkitselt, et aega kulub seebiteoks umbes 10 minutit (koos ooteajaga umbes pool tundi) ja kasutada kõlbab ta juba paari päeva pärast (mis siis, et ta alguses väga ei vahuta - peseb ikka sama hästi). Seebikivi ostsin Telliskivi Rohelise Vihmavarju poest, maksis vähe. Kõige odavama klaaspudelis oliivi-jääkõli sain Maximast. Maksis samuti vähe.

 

Hambapasta asemel olen pikalt kasutanud savipulbrit, mis tuleb pakituna kartongpakendisse ja peseb üllatavalt hästi. Mõnikord ostan ka ilma vahutamisaineta (sodium lauryl sulfate) ja alumiinumtuubis pastasid, mis Eestis on kahjuks rämekallid. Lemmikhambahari on see bambusest hambahari (kas teadsite, et igal aastal visatakse prügimäele 2 miljardit plastikust hambaharja?). Ainult natuke kallim kui tavaline plastikjunn, aga kui jätad aastas kaks kohvikukohvi või ühe paki tampoone [loe altpoolt] ostmata, ongi hinnavahe juba tasa tehtud. Ajaloo huvides olgu märgitud, et proovisin ära ka Looduspere poest ostetud puuoksa närimise. Efektiivsuse osas pole mul puuoksale midagi ette heita, küll aga ei olnud selle kasutusmugavus piisavalt harjumuspärane.

 

Kui juba rääkimiseks läks, siis hiljuti tegin aastaid ootel olnud otsuse ära ja hankisin ühe seda tüüpi asja. Nüüd ei jõua ära kahetseda, et miks ma seda juba kaheksa aastat tagasi ära ei ostnud!  Üheainsa hetkega tekkisid järgmised lahendused: 

1. tampoonid ei saa enam kunagi valel hetkel otsa
2. igakuine soovimatu rahakadu haihtus õhku
3. matkates ei ole vaja leiutada kuhu jääke paigutada (loodusesse jättes kaevavad metsaloomad need igalt poolt välja, söövad ära ja surevad tekkinud ummistuse tagajärjel)
4. kõrvalnähtude oht kadus ära (TŠS, emakakaela jm -vähk)
5. pikemal matkal ja reisil ei ole vaja seljakotti mitme kuu tampoonivarudega täita (sest igal pool maailmas neid ei müüda või müüakse ainult eripoodides ja väga kallilt)
6. puuvillatootjad peavad jälle natuke (~70kg) vähem puuvilla tootma (mis on üks maailma suurimaid saastavtööstusi)



Maisipulgapakend



 

Proovige selle info taustal nüüd minu rõõmu ette kujutada kui mulle ühest ökokosmeetika veebipoest selline üllatus koju jõudis! Üllatuseks on loomulikult transpordipakend, sest sinna pakitud tooteid olin ma mitu pikka õhtut ise hoolega valinud ning nende eest ise hoolega raha ära maksnud. Kes veel ära ei arvanud, siis need junnid seal on maisipulgad ja neid on terve karbitäis! Kaasa pandud roheline sildike kinnitab, et tegu ei ole üldsegi mitte polüstüreeniga. Neid maisipulkasid nad kahjuks küll süüa ei soovita, sest tootmistingimused pakenditehases ei ole kohustatud vastama toiduhügieeni tasemele. Panin nad komposti.

 

Saabunud tooted on tavalise plastikpakendisse pandud naftakosmeetikaga võrreldes suhteliselt kallid. Arvestades minu meikimistihedust ja tõenäosust et nad kestavad väga kaua, siis nende kasutusea peale kuluv summa ei ole õnneks enam kõneväärne. Ja ei, ma kavatse nõustuda väitega, et põletatud savist puudri tüüpi tooted võivad halvaks minna. Enne viimast kolimist viskasin ära kogu olemasoleva grimmi, millest suurem osa oli vähemalt kümme aastat pööningul seisnud ja häid päevi oodanud. Kuna vanus on mul edasi läinud ja elurütm teine - ei võimalda mul enam trennis elada, aga lubab mul ennast rohkem meikida - siis võin praegu ostetu elueaks näiteks viis aastat ennustada.

 

Siin blogis leiduvate piltide kontekstis on mul heal juhul meeles olnud hommikul nägu õlitada. Mõne seeria puhul on nägu olnud kaks kuud kreemitamata ja selle aja jooksul täpselt seitse korda pesta saanud. Ma olen viimase kümne aasta jooksul vaid loetud korrad värvi näkku määrinud. Nüüd lõpuks tekkis vajadus osta omale pintsak ja triiksärk ja õppida juukseid krunni panema. Käesolevas geograafilises punktis otsitavas tööstusharus sihitava positsiooni jaoks sobiva välimuse saavutamiseks on muu väljanägemise kõrval vaja ka nägu standardiseerida.

 

Ühtlasi on mu nahk hakanud vihjama, et on viimane aeg selle eest regulaarsemalt hoolt kanda. Peamine kortsude tekitaja on päike ja minu usundis ka tarbekeemia. Miks siis mitte lüüa ühekorraga mitu kärbest ja kasutada päikesekaitsekreemile lisaks või selle asemel UV-faktori ja toitainetega värvikosmeetikat ning vältida samal ajal massikosmeetikas oleva tarbetut keemia kortse tekitavat mõju. 

 

Nagu öeldud, tegin töövahendite leidmiseks netis mitu pikka õhtut uurimistööd ja argumenteerisin iseendaga rohkem kui mõned nädalad. See näeb välja nii, et Ratsionaalne Mina nr 1 ja Ratsionaalne Mina nr 2 peavad läbirääkimisi, veenavad teineteist, ning optimeerivad skaalal iha-vajadus-hind-eetika. Näide: ripsmetušši valin ma selle järgi kui peenike on tušši ümbritsev tuub. Kahjuks tunduvad paksud tuubid hetkel moes olevat -  nendega pole mul aga millestki rääkida, sest ma ei kavatse kasutut reklaamplastmassi osta ega oma ripsmetele ülesöödetud välimust anda. Otsisin ja heitsin meelt, aga lõpuks leidsin mõned enamvähem aktsepteeritavad tooted ja brändid. Kõik fotol demonstreeritu on juhuslikult ka mahekosmeetika. Enamus neist toodetest aitavad väidetavalt kaasa naha ja karvade (ripsmete näiteks) nooruse säilitamisele ehk annavad lisaks ajutisele värvikihile ka päris lisaväärtust. Kõik nad on olulisemalt loodussõbralikumas pakendis kui tavapäraselt kombeks.

 

Zao toodetel on ilus bambusümbris, kuigi seal sees peitub ka natuke plastikut. Peaaegu oleksin selle plastiku pärast ostu tegemata jätnud, aga siinkohal võitis iha muud argumendid. Nende õnneks pakuvad nad muid lisaväärtusi nagu kortsudevastase kaitse teema ning minu õnneks olen ma nende paari toote üle seni väga õnnelik. Pealegi haris nende koduleht mind palmiõli derivaatide osas, mis end salamahti kosmeetika koostisosade nimekirja peidavad. Nemad ise muidugi kasutavad selle asemel kookosõli derivaate. Selle kõigega võitis Zao päris mitu plusspunkti ehk plastikukasutamise said nad korraks andeks. Couleur Carameli suurim pluss on üleni paberist pakendid igal pool kus võimalik. Samuti on üleni paberist pakendis paljud Boho Green tooted ning nende lisaboonuseks on umbes poole väiksem hind kui kahel eelmisel. Et veel ökom olla, on võimalik ka bambusest ja kitsekarvadest pintsleid leida. Hankisin omale katseks mõned Ecotoolsid, mis on ilusad ja naha peal mõnnad. Kuna nii plastik- kui bambuspintsel tulevad mõlemad Hiinast, siis võiks plastiku asemel pigem sama odava või sama kalli bambuspintslit osta. Amazonis nägin päris palju paarieuroseid tasuta transaga bambuskomplekte. Mitte-öko toodetest leidsin Amazonist päris hea hinnaga Maybelline'i jumestuskreemi - sellise, mille pakendist suurem osa on klaas. Amazonist tellimise eelis lisaks hinnale: jäin ilma paksust plastkarbist, millesse sama toode on Carrefour'is pakendatud, selle asemel oli vaid lihtne õhuke plastsukk.

 

Mulle jäi meelde veel üks mahebränd, kes maailmapäästmise nimel korjab kokku vanad ükskõik-millise-tootja plastikust kosmeetikapakendeid. Eeldan või loodan, et nad töötlevad need ümber iseenda pakenditeks. Nende nimi mul hetkel meelde ei tule, aga teadke, et selline võimalus on olemas.

 

Muide, Prantsuse riigis on alates selle aasta juulist keelustatud kassatsoonides ühekordse kasutusega (õhemate kui 50 µm) kilekottide müümine ja tasuta jagamine. See hõlmab ka biolagunevaid kilekotte ning kõiki müügikohti, sealhulgas väliturgusid. Alates 1.jaanuarist 2017.aastal on keelustatud ka kõik muud mittebiolagunevad ühekordse kasutusega kilekotid (nt puuvilja- ja lihaletis, ajakirjade pakkematerjalina jne).

Mõtisklusi saiakangide maalt

Prantslased ongi täpselt sellised nagu nende kohta käivad klišeed väidavad. Näiteks esimest korda Pariisis käies nägin esimese asjana läbi auto akna välja vaadates, kuidas tänaval kõnnib musta-valgetriibulises madrusesärgis noormees, barett peas ja pikk sai kaenla all.

 

Aprill on pungil roosasid ja valgeid Magnooliaid

 

Prantslased on väga asjatundlikult saiamaiad. Iga suvaline väga hea sai ikka ei kõlba ka. Meie 7700 elanikuga kõrvalkülas on 200 meetri raadiuses seitse pagari-kondiitrikoda. Ühel kõledal vihmasel pühapäevahommikul seisin ka mina seltskondlikult veerand tundi õues vihma käes järjekorras, et just sellesse õigesse saiapoodi sisse pääseda. Ülejäänud kuus saiapoodi - kelle tooted on samuti ebainimlikult head - imestasid samal ajal, et kus küll kõik nende kliendid on. Seisime seal kõik solidaarselt vihmavarjuta ja kannatasime krae vahele tilkuvad külmad vihmapiisad ära. Ikka selleks, et ei peaks leppima lihtlabase äärmiselt hea koogiportsuga vaid et saaks kätte just selle kõige sublimatoorsema, mis meeled otse maapealt pilve äärele lennutab! No ja selleks ka, et just sellele õigele maailmatusuurte rindadega pagariprouale vastu naeratada. Asjassepuutuv pagariproua on muidugi omaette vaatamisväärtus, aga ega pelgalt sellepärast rahvas ümberkaudsetest küladest püha päeva hommikul kell üheksa kokku sõida. Nagu oma kodukülas vähe pagareid oleks!

 

Mõnusalt lõhnava Glycine'i õitseaeg hakkab ka varsti ümber saama

 

Märtsi alguses hakkas pihta kirbuturuhooaeg. Sõitsime tund aega mööda käänlevaid mägiteid Aix-Les-Bains'i, et leida lapsele siinsete oludega sobivam kergkäru, mis oleks igati suurepärane ja maksaks kuni 50 eurot. Ilm oli tol päeval lörtsiselt vihmane ja eriti järveranda ega linnatänavaid nautida ei lubanud. Tund aega käänulisi mägiteid tundus olevat mu elu pikim autosõit, arvestades et see oli esimene pikem ots peale sarnastes oludes maanteekiirusel laupkokkupõrkamist ja endiselt valutavaid ribisid. Seetõttu venisid meil ostuhimulistel näod korraks päris pikaks kui nägime, et kirbuturul on kokku umbes viis müüjat ja kaks ostjat. Aga ainult korraks, sest rahvamassi tihedus võimaldas kolmekümne sekundiga lokaliseerida ainsa pakkumisel oleva käru, mis minu suureks üllatuseks oligi igati suurepärane ja maksis täpselt 50 eurot! Efektiivne.  

 

Meie küla kirbuturg

 

Peale seda olen veel päris mitmel sisetingimustes peetaval pühapäevasel külakirbukal (ehk pööningutühjendusel) käinud. Enamasti küsitakse uksel ka euro-poolteist sissepääsu eest ning sees müüakse kõike mis kellelgi kodus ripakile jäänud. Eelkõige muidugi lasteriideid ja mänguasju. Laps tuli ka täna kaasa ja tal oli seal  muidugi eriliselt põnev: nii palju inimesi ja nii palju uusi asju mida katsuda! Jooksis ringi, näpud ahvatlustele mõtlemisest kokkutõmbeid tegemas, haaras võõrastel tädidel säärtest, kallistas tagumikke ning flirtis pisikeste tüdrukutega.

 

Samal ajal kui pearättides naisterahvad rabavad kirbukatel kullatud ehteid, vaidlevad nende mustajuukselised meesterahvad kõrval pisikeste pluusikeste ja püksikeste disaini, hinna ja kvaliteedi üle. Mulle on need kohad eelkõige ökonoomi- ja -loogiliseks viisiks populaarset lugemisvara ning uusi riideid hankida. Kui veab, siis juhtub nagu täna kui kohale on tulnud ka minuga ühepikkune ja -laiune sobiva esteetilise meelega müüjatar ja laua ennast ära tüüdanud üheeuroseid pluusikesi täis ladunud. Käru oleks täna vähem kui kümnekaga saanud, kuigi sellisel juhul juba kahekuuse hilinemisega.

Olukorrast Prantsuse Riigis

Põhimõtteliselt on Prantsusmaa nagu Eesti, ainult et täiesti teistmoodi! Oleks kõik vastupidi, oleks palju lihtsam, aga kuna elu ja asjad on peaaegu samasugused, siis see tekitab minus pidevaid illusioone, et saan asjadest aru. 

  

Siin on sinililled, aga nad on kandilised. Siin sõidavad autod paremal pool teed, aga hoiavad sõiduraja vasakusse äärde. Siin peetakse minu Eesti mõistes alarmeerivalt ülevoolavat entusiasmi häbelikkuseks. Siin tuleb CV-sid saata postiga ja vastus tuleb samuti postiga. Siin on koristajaonud, kontrolörionud, kokaonud ja kasvatajaonud.



Tänavapilt on ilus

 

Uurivast ajakirjandusest (loen peamiselt l'Obs'i paberväljaannet) saab lugeda iganädalaseid pikki huvitavaid artikleid Islamiriigi kohta. Mulle meeldib neid lugeda, sest nad tutvustavad olukorda ja analüüsivad ajalugu ilma, et hädakisa soundtrack pidevalt taustal kajaks. Nii saame kõik paremini aru, kes on "vaenlane", mida ta teeb, kus ta seda teeb, kuidas ta seda teeb ja mida ta tahab ning Pariis ja Brüssel ja maailm tunduvad äkitselt taas toredad kohad olevad. Mitte üldsegi nii koledad kohad kui harjumuspärast meediat jälgides vahepeal mulje jääb.  Kui meediat ei jälgi, siis igapäevaelus ju selliseid asju tegelikult ei märka.

 

Näiteks sain teada, et kohalikud suuri veresaunu korraldavad tüübid ei ole mitte ususõdalased vaid suvalised Islamiriigi poolt projektijuhtideks edutatud tänavakaagid, kes saavad edukalt juhitud projekti eest tasuks 50 000€ puhtalt kätte. Projektijuhtide ülesandeks on värvata eksistentsiaalsete probleemide küüsis piinlevaid noori, varustada nad töövahenditega ja veenda neid et vaenlasega (politsei eriüksusega) üksi võideldes suremine peale hulga vaenlaste (tsiviilisikute) tapmist on nii üllas tegu, et garanteerib taevas topeltkoguse värskeid tütarlapsi (140tk) ja muid kaasnevaid hüvesid. Puhas bisnes. Ajakirjandusepoolne tugev teemasse süübimine annab lootust, et enamus eksistentsiaalsete muredega noori saab värbajate teemal haritud enne kui värbajad need noored ära värvata jõuavad.

 

Õppisin hiljuti ajakirjanduse vahendusel, et Saudi-Araabia ja Araabia Ühendemiraadid ei olegi sama riik. Korraks oli isegi piinlik, aga no tõesti ei ole mul varem juhust olnud Lõuna-Euroopast lõuna poole jääva maailma kohta piisavalt palju päevakajalist lugeda. Samas ei ole ma ka kehvem kõigist neist prantslastest, kes Ukraina sõja alguses muretsesid, et mõni üle rindejoone vihisev kuul võib kogemata Võrumaal meieni jõuda. Ega neilgi pole erilisi võimalusi Saksamaast ida poole jääva maailmaga kursis olla. Pigem kirjutatakse siin palju erinevatest Aafrika riikidest, mis on siit "kiviviske kaugusel" ja eriti omaenda kunagistest koloniaalvaldustest.

 

Kuidas käituda terroristide rünnaku korral

 

Meedia vahendusel olen ka õppinud, et kõik 717 Prantsusmaal asuvat juudikooli on lahingvalmis. Suurte püssidega onud turvavad koridore ja perimeetrit. Walkie-talkidega varustatud vabatahtlikud lapsevanemad teostavad organiseeritud järelvalvet autode, nägude ja lohakile jäetud kohvrite üle koole ümbritsevates linnaosades. Algklassilapsed harjutavad tundides laua alla varjumist ja ajapeale maadligi roomates klassikaaslastele veepudelite ja küpsiste jagamist.  

 

Olukord riigis on Kood Punane ehk väljakuulutatud kõrgeim häireolukord kestab endiselt. Põhjust on viimasel paaril aastal ka piisavalt antud. Igapäevaelus annavad sellest aimu kõikvõimalike asutuste (toidupoed, haiglad, rongipeatused, koolid, muuseumid jne) ustele, seintele ja teadetetahvlitele kleebitud külma sõja stiilis koomiksplakatid, mis juhendavad kuidas käituda terroristide rünnaku korral ja/või vigipirate hoiatuskolmnurgad ("atentaadi oht!"). Rahvarohketes kohtades (näiteks muuseumis) või lihtsalt ametiasutustes on sisse seatud regulaarsed kotikontrollid. Automaatidega ringi patrullivad sõdurid olid siin juba vanasti, ei oska öelda kas neid on ka juurde tekkinud - väidetavalt aga pole neil laskemoona ja püssid on tulistamiskindlaks keevitatud. Vähemalt niipalju on neist kasu, et minusugustele naiivikutele lisavad nad turvatunnet (koos samaaegse teadmisega, et iga hetk võib kuuli saada). Palju on näha ka liikluseks suletud pealtnäha juhuslikke teejuppe - kõrvalkülas on näiteks barrikadeeritud parkimisplatsi kõige lasteaiapoolsemad osad, ilmselt selleks et keegi ei saaks oma lõhkeainetega laetud autot lasteaia seina äärde parkida.

 

Kõlab hirmutavalt. Sama hirmutavalt nagu ajakirjandus. Aga päriselt toimub see kõik ikkagi kellegi teise hoovis ja tänavapilt on tavapäraselt ilus. Et Eestis korraga sama tihedat rahvamassi näha kui Prantsusmaa linnatänavatel hilispärastlõunati, tuleb külastada näiteks Pärnu Grillfesti, seevastu pühapäeva pealelõunal on linnatänavatel sama palju inimesi nagu Paide peatänaval teisipäeva öösel. Pühapäeviti on poed kinni ja terve riik kas väljasõidul looduses või pere ja sõpradega ümber laua istudes viietunnist lõunasööki nautimas.

Bataadi-gnocchid, täitsa ilma nisuta

Abikokk, mitte lapstööjõud

 

Võtsin ökopoe välisukse kõrvalt kaasa tasuta ajakirja, mis sisaldab hulganisti ülipõnevaid retsepte, suurem osa neist on lisaks niisama põnev olemisele ka gluteenivabad. Liibanoni köögikunsti ja shia-amarandi-kinoa-tofu kõrval on seal ka ülevaade kokaraamatust "Zéro gluten: la cuisine de Jeanne B." milles olevate isuäratavate retseptide katsetamist alustasin bataadi-gnocchidest. 

 

Võite ette kujutada kuidas mul suu seda retsepti nähes vett jooksma hakkas, olles eelnevalt mõned aastad lootusrikkalt poes gnocchi-pakkide tagant koostisosade nimekirja lugenud ja väljas söömas käies igaks juhuks igakordselt lootusrikkalt üle küsinud... Vastuseks enamasti "need on ju kartulist, siin on ainult natukene jahu sees!" (loe: ainult natukene rohkem kui kartulit). Kahe suu poolega gnocchide söömise asemel olen neid seni pidanud silmadega õgima. Kuni tänaseni! Lisaks bataatidele ja maitseainetele käib sinna sisse riisijahu, seega hõissa! :)

 

Kolme-käe-tehnikas taignavorsti rullimine

Bataadi-gnocchid

 

600g bataati

1 munakollane

1/2 ökoapelsini riivitud koor

150g täistera-riisijahu

100g maisitärklist

1 näpuotsatäis kaneeli

1 näpuotsatäis muskaati

30g võid

15cl rõõska koort

2 näpuotsatäit "nelja vürtsi segu" (must ja/või valge pipar + kaneel + ingver + nelk)

soola ja värskelt jahvatatud pipart

 

Bataadi-gnocchid enne keetmist ja enne laua puhastamist

 

Koori ja tükelda bataadid, auruta pehmeks (~20min) ja püreesta pudrunuiaga. Sega sisse munakollane, apelsinikoor, riisijahu, maisitärklis, kaneel, muskaat ja natuke soola. Jahuta toatemperatuurini. Seejärel jaga taigen osadeks ja rulli jahuga kaetud laual pikkadeks vorstideks. Lõika taignavorstid ~1cm paksusteks ketasteks, veereta pallikesteks, puista uuesti jahuga üle ja vajuta-veereta kahvliga lapikuks. Kahvlitehnika jaoks on internett täis videosid, mida ma vaatasin muidugi peale seda kui kokkamisega ühele poole sain.

 

Nüüd on gnocchid valmis kas

a) keetmiseks (ja soovi korral peale keetmist võis praadimiseks) ja kohe söömiseks või

b) külmkappi panemiseks, et söögiaega oodata või 

c) sügavkülmutamiseks

 

Keetmiseks viska gnocchid paariks minutiks keevasse vette ja oota kuni nad pinnale kerkivad. Umbes nagu pelmeenid. Igaks juhuks võiksid ühte proovida ka, siis saad aru kas sai piisavalt kaua keedetud. Serveerimiseks lisa või, koor ja maitseainesegu ja värskelt jahvatatud pipart.

  

Mis saaks olla veel parem kui sulavõi rõõsa koorega?

 

Kuna bataadi-gnocchid on tehtud maguskartulist, siis nad maitsevad üsna magusalt. Minu meelest kõlbaksid nad väga hästi ka magustoiduks. Kuigi ma veel järgi proovinud ei ole, saab seda retsepti tõenäoliselt ka tavaliste kartulitega teostada, kuigi siis tasuks ilmselt ka maitseained välja vahetada.

 

Kuna emakeel on meil ilus, siis võiksime seda rooga muidugi ka selliselt nimetada, et seda oleks võimalik eesti tähestikku kasutades kirjutada ja eestikeele hääldusreegleid kasutades hääldada. Seejuures võiks nimi olla mitte-liitsõna. Midagi isuäratavat nagu... maguskartuliklimbid? Kartulitaignakäkid? Ükskord ühes kohas üks klient sai pahaseks, sest menüüs oli kirjas "panna cotta", mida "võiks ju sama hästi" piimatarretiseks nimetada. Isuäratavad on need meie liitsõnad.

Peekonisse mässitud tuvi hernestega

Herneste ja piparmündiga

 

Olin juba leppinud, et sel sajandil enam tuvisid väga saada ei ole, sest kes neid enam ikka sööb. Peaaegu veendunud, et tuleb maiustada nagu tänapäeva noored (st need kes II maailmasõda näinud ei ole), toorete hobusevorstide ja keedetud akvaariumitigudega.

 

Pikemalt ette planeerimata sattusin laupäevahommikusele turule, kus mõtlesin kõigele muule kui tuvidele. Näiteks kaotasin end kohviröstija leti ette, kust ma leidsin karbi biolagunevate isetäidetavate kohvikapslitega, mis sobivad Nespresso-masinasse. Kuna mu praeguses kodus lülitatakse igapäevaselt üks selline masin sisse, siis tundus asjakohane osta kaasa erinevaid värskelt röstitud kofeiinita ja kofeiiniga kohviube ning kapslid ise täita. Edaspidi maksavad perenaise jaoks iga sada kodust kohvitassi 19€ senise 70€ asemel (1kg häid ube 12€ + 100 kapslit 13€ vs originaalkapsel kohviga: 100tk=70€) ning mis kõige parem - erinevalt originaalist biolaguneb pakend ehk kapsel ära. Jälle üks oluline võit maailma päästmise lahingus!

  

Turult koju jõudes selgus, et üks laudkondlastest oli lihuniku letist möödudes valmisnööritud ja peekonisse mässitud tuvisid näinud ja neist kaks tükki kaasa haaranud. Mis ma muud ikka teha oskasin kui "Hurraa!" hüüda ning kiiresti kaamerat ja märkmikku otsima lipata.

 



Sibula-küüslaugu-valge veini kastmega



 

Retsept: Peekonisse mässitud tuvi hernestega

 

Kõigepealt too turult kaks küpsetamisvalmis tuvi. Soovituslikult peekonisse mässitult ja kinni seotult (et ära ei lendaks, loomulikult). Aja pannil kuumaks või ja oliiviõli segu ning pruunista tuvid kõigilt külgedelt. Samal ajal prae sellelsamal pannil mõned jämedalt hakitud küüslauguküüned ja 3-4 hakitud šalottsibulat. Vala kotitäis külmutatud rohelisi herneid ahjuvormi ja tõsta tuvid herneste peale. Vahepeal pane ahi 180C-ni eelsoojenema ja jätka kastmetegu. Vala pannile - küüslaukude ja sibulate peale - vähemalt veerand pudelit valget veini. Veel parem kui see vein oleks mõnest pidulikust õhtusöögist üle jäänud kvaliteetne õrnroosa kergelt mullitav vahuvein. Seni kuni kastmest vett vähemaks aurab, too aiast peotäis sidrunmündi lehti ja puista needki ahjuvormi. Kui sibulad on kastmes pehmed ja ahi soe, vala kaste tuvidele. Kata vorm fooliumiga ning aseta 40-45 minutiks ahju. Tõsta vorm korraks ahjust välja ja lisa temperatuuri: 200C. Puista kastmesse pihutäis rosinaid ja küpseta ahjus lõpuni - kümnest minutit kõrgemal temperatuuril peaks piisama. Kaunista sidrunmündi lehtedega.

 

Ahjust tulnud ja rosinatega



 

Lõpuks kui sööma asusime, sain teada et tuviliha on punane nagu pardil. Maitse üllatab päris kõvasti, sest meenutab maksa. Minu lemmik aga oli selle roa juures kaste ning selles hulpivad herned ja pehmed sibulad. NÄMMA!

Tee ise: korraga mahlane ja krõbe gluteenivaba leib

Nii hea, et harju või ära!

 

Kuigi ma pole ammuilma enam harjunud leiba sööma, siis Prantsusmaal on seda võimatu mitte teha ka minusugusel gluteenifoobikul. Isegi kui ma suudaks mööda vaadata kõigil tänavanurkadel varitsevatest pagarikodadest ja ignoreerida neist voogavat hurmavat saialõhna, siis ostetakse viisakusest mulle ikkagi supermarketist hirmkalleid ja hirmrõvedaid päris gluteenivabu saiu (mis on sama maitsetud ja kuivad ja keemilised kui igal pool mujalgi maailmas). Selleks, et ka mul midagi peale õuna oleks juustu alla panna.

 

Seetõttu otsisin poest toortatrajahu, mis muide on odavam kui Eestis ning mida nad nimetavad "Mustaks Nisuks", ja hakkasin leivateoga katsetama. Kõigepealt panin ise juuretise käärima. See käib nii, et paned jahu ja vee segu purki ja purgi kappi seisma. Iga päev lisad lusikatäie jahu ja segad. Üle nelja-viie päeva ma kahjuks kääritada ei viitsinud ja täpset juuretise-jahu vahekorda ka ei tea. Leivateoks segasin enamvähem juhuslikus vahekorras jahuga ja kergitasin enne küpsetamist terve öö. Leib sai esimese katse kohta üllatavalt normaalne, aga mitte just suurepärane. Katsetaks edasi ja otsiks täpsemaid retsepte, aga ei viitsi, sest: 

a) isetehtud juuretis sai kiiresti otsa ja peale nädalavahetust külast koju tulles oli ta vahepeal ühekorraga nii ära hallitanud kui ka ära kuivanud;

b) on mul jaa meeles enda beebi kõrvalt veel leivabeebit elus hoida. Ebapraktiline.

 



Kodune juuretis



 

Järgmisena leidsin ökopoest tatrajuuretiste mille koostiseks on kuivatatud tatra- ja kinoajuuretis ning pärm. Ühest pakist tegin neli leiba (250g jahu ja ~2 klaasi vett ühe leiva kohta). Kergitasin 1-2 tundi (laual 2h või ahjus 35C juures 1h), küpsetasin 200C juures 35min ja jahutasin akna taga jaheda õhu käes, et saaks võimalikult kiiresti noa sisse lükata. Tulemus - suurepärane esimesel katsel!

 

Poejuuretis, kreeka pähklid ja baklažaan

 

Juuretisepakil oli ka retsept, aga see eriti ei töötanud. Võimalik, et retseptikirjutajad ise seda läbi ei katsetanud ja panid veekoguse nisujahuretseptide järgi paika. Gluteenitud teraviljad aga imavad oluliselt suuremas koguses vedelikku ja nii mul läkski retseptiga võrreldes täpselt topeltkogus vett leiva sisse. Proovisin ka maisist leiba teha, aga nii puhtalt kui riisijahuga segades sain tulemuseks leiva asemel suure loppis polentakuubiku (kerkis, aga vajus nõgusaks tagasi), mis ei ole just kõige maitsvam roog külmalt söömiseks. Minu lemmik on praegu maisi-tatra segu.

 

Kuna tatrajahust leib on üsna maitsetu, siis ma peale esimest katset enam soola ei unustanud ja veelgi mõnusama tulemuse jaoks puistasin taignasse kamaluga külmkapis leiduvaid jääke.

 

Näiteks katsetasin oma tatraleivas selliseid lisandeid:

• purustatud kreeka pähklid
• purustatud kreeka pähklid + küpsetatud ja hakitud baklažaan
• küpsetatud ja hakitud lambakints
• mustad oliivid ja hakitud küüslauk
• hakitud päikesekuivatatud tomatid

Viimaks sai ka mu poejuuretis otsa ja siis katsetasin uuesti päris pärmiga. 50g pärmikuubikul oli kirjas "500g-1000g jahu jaoks". Panin 25g, võibolla saaks ka vähemaga.

Kui juba nii tervislikku leiba teha, siis pole mõtet soolaga koonerdada ja tasub mõni kallim variant võtta, näiteks roosa sool või Himaalaja sool, mis sisaldavad peale naatriumkloriidi ka kasulikke aineid. Veel parem oleks kaaliumkloriidi sool. Rohkem infot võite ise guugeldada, ma annan huvi tekitamiseks sellised faktid:

1. tavaline sool (lauasool) = naatriumkloriid

2. naatriumklooridi tarbimine 25% soovitatust rohkem tõstab infarktiriski 25% võrra

3. eesti naised söövad soovitatust 26% rohkem ja eesti mehed 82% rohkem naatriumkloriidi (siit lugesin)

4. suurem osa sellest tuleb valmistoitudest - nii sealt kust oskaks kui ka sealt kust ei oskaks otsida (nt maiustused)

 



Pärm ja lambakints



Üks retsept ka, kergemini kättesaadavate koostiosadega:

 

Maisi-tatra leib kreeka pähklitega

 

75g maisijahu

175g toortatrajahu

25g värsket pärmi

450ml vett

0.5tl soola

suur pihutäis hakitud kreeka pähkleid

oliiviõli (vormi määrimiseks)

 

Lahusta pärm väikeses koguses leiges vees. Sega kõik koostisosad kokku. Määri teflonkattega leivavorm oliiviõliga (kui pole teflon, siis puista ka tatra- või maisijahuga üle). Vala taigen vormi. Kata (nt fooliumi või rätikuga) ja kergita toatemperatuuril 2h või ahjus 30-35C juures 1h. Eelkuumuta ahi ja küpseta 200C juures 35min. Võta leib ahjust välja ja oota 5-10min. Võta leib vormist välja ja jahuta restil.

 

Miks rest jahutamiseks oluline on? Sest muidu muutuvad lauapinna või ahjuvormiga kokkupuutuvad leivaküljed niiskeks ja nätskeks.

Suur esmaspäev

Täna on püha päev, sest meil on siin suure reede asemel suur esmaspäev. Päriselt ongi reede asemel esmaspäev vaba, sest nii on kombeks. Peale selle on munapühadel kombeks suurtes kogustes suuri šokolaadimune osta. Lihavõtted on üsna suured šokolaadisöömise pühad. Umbes nagu jõulud. Statistiliselt söövad prantslased kolme lihavõttepäeva jooksul 54kg šokolaadi sekundis. Laste lõbustamiseks peidetakse korvitäis väiksemaid šokolaadimune majja ja aeda. Soovituslik on peita nad varjulistesse kohtadesse, sest muidu muutuvad šokolaadimunad mõne hetkega hõbepaberisse mässitud šokolaadishottideks. Meie hiljuti aastaseks saanu tutvus enda peasuuruse šokolaadimunaga, mida ta üritas omale tervelt suhu lükata, selleks et võimalikult kiiresti võimalikult palju šokolaadi turvalisse kohta paigutada enne kui käest ära võetakse.

 

 

Üks internetimeem väidab, et munadepühad (Easter) olid originaalis Ishtar'i pühad, kes on jänkude ja munade vahel peesitav Mesopotaamia seksi ja viljakuse jumalanna. Kuigi see meem mulle väga meeldib, jutustab üks juhuslikult valitud lehekülg veidi teistmoodi lugu. Õigemini palju teisi lugusid (suurest kosmilisest) Munast ja tema ülesandest universumi loomisel. Näiteks soomlaste universum hakkas kasvama siis kui kotkas oma tulise muna merel hulpiva Looduse Tütre põlve otsa munes, kust see siis kõrvetusest tuleneva refleksnõksatuse tõttu maha katki kukkus. Hindu munamuneja jumalad munevad munasid ja kooruvad enda munetud munadest uuesti ise välja. Samamoodi teeb näiteks fööniks kes olevat kunagi nii egiptlaste ja sealtkaudu algsete kristlaste sümboliks. 

 

Kevad on meil siin täies hoos - märts muutlike ilmadega nagu Eestis aprill, ainult selle vahega et temperatuur tundub juba enamvähem stabiilselt +20C ümber püsivat ning päikese käes näitas kraadiklaas lihavõttelaupäeva pärastlõunal +48C. Võtsime lambaliha, Kreeka Lasanjet (tsukiini + baklažaan + kodune tomatikaste), eeleel-, eel-, järel- ja magusroogi ning päikest korraga. Isegi ehahämaruse saabudes tundis minu nahk, et istun tüüpilises pilvitus juulikuuõhtus. Siin muidugi ei saabu suvi enne kui temperatuur +30...+35C juurde tõuseb. Teisisõnu, suvega jõuab ära harjuda ja seda isegi nautida enne kui ta läbi saab.  

 

Pühapäevaõhtule panime punkti poolteist tundi kinos saalitäie rahvaga koos naerda hirnudes ja noorte slängi õppides. Ma tean nüüd mida tähendab näiteks lause Ta meuf a une teub (Su tšikil on riist). Õhustiku täiustamiseks puukisime end pärast Hiina söö-palju-jaksad buffees kurguni täis. Korraks geoshift'isin päriselt Aasiasse ära ja triivisin siis tagasi.

Prantsuse filmide naljad on ikka täiesti uutmoodi võrreldes Ameerika filmide omadega, millega lapsest saati harjunud olen ning kinodes näidatakse siin harjumuspärasest proportsionaalselt rohkem komöödiaid (isegi kui need on nukrad komöödiad) kui näiteks trillereid ja õudukaid. Klišeedest pungil Pattaya näiteks paneb prantsuse põhja-aafrika moslemikutid Taimaale seiklema. Seiklus saab väga lõbus ja lastel vaadata ei soovita.

Alternatiivne võimalus sajani lugemiseks



Laupäev



 

Prantsusmaa on väga äge ka näiteks sel põhjusel, et siin on võimalik vastavalt meeleolule aastaaegu valida. Selles postituses on fotoseeria kolmest pärastlõunasest jalutuskäigust kolmel järjestikusel märtsikuupäeval. Seejuures on kõigi nende asukohtade omavaheliseks pikimaks vahemaaks pool tundi autosõitu. Ei pidanud lennukiga lendama ega spetsiaalselt planeerima, vaid istusime iga päev peale tite teist lõunauinakut autosse - või ühel juhul astusime lihtsalt uksest välja - et teha kerge seedimiskõnnak meeldivas ümbruses. Ilm muutus kolme päeva jooksul rohkem pilvisest vähem pilviseks ning temperatuur vaheldus vastavalt pilvede hulgale ja kaugusele merepinnast.

 

Mis on siin veel põnev, on numbrisüsteem. Sellest on juba aimu kõigil kes vähegi kunagi prantsuskeele tunnis käinud. Kui Belgia ja Šveitsi prantsuskeelsed ja eestlased mõtlevad suht konstantselt kümnendsüsteemis, siis prantsuse prantslased mõtlevad mingi suuruseni kümnendsüsteemis, edasi kahekümnendsüsteemis ja kusagil vahepeal erireeglite järgi. Enne järgmise lõigu alustamist tervitan teid kes te kohe lühisesse lähete kui nägemisvälja korraga üle kolme numbri ilmub. Alustuseks tervitan siinkohal iseennast (tere!:)), võtan julgustuseks suure sõõmu õhku ja... alustan.

 

Pühapäev

Numbriskaala alguses on eristaatus arvudel 11...16, millel kõigil on päris oma nimi. 17...19 ilmselt ei ole nii tähtsad, et neile nimede jagamise ajajärgul oma nimi oleks määratud. Seetõttu tuleb nad väljaütlemiseks sõnades välja arvutada (18 on näiteks "10-8"). Siis on kuni kuuekümneni kõik suhteliselt normaalne peale selle et kõik kümned on konstantselt oma isiklike nimedega. Edasi läheb keerulisemaks. 70 häälduseks on "60-10" ja 80 häälduseks on "4-20". Edasi on veel hullem: 90 häälduseks on "4-20-10". Kui eesti keeles oleks numbri 97 häälduseks "9-10-7" (pluss käändelõpud), siis prantsuse prantsuskeeles tuleb öelda "4-20-10-7" ja 96 oleks prantsuse prantsuskeeles "9-10-16". Belglased ja Šveitslased on rahulikumad ja annavad kõigile kümnetele kuni lõpuni välja erinime (90 on neile "üheksakümmend", mitte "nelikakskendkümme"). 475 hääldub prantslastele "4-100-60-15" (versus eestlastele "4-100-7-10-5") ja 1999 hääldub prantslastele "1000-9-100-4-20-10-9" (versus eestlastele "1000-9-100-9-10-9").

 

Kui liiga lihtne tundus, siis räägime ka praktilisest elust ehk näiteks telefoninumbritest. Eestlastel algavad mobiilinumbrid 5-ga, numbrid on varieeruva pikkusega, kirjutatakse tavaliselt kokku ja kõik arvud hääldatakse ükshaaval välja. Näiteks: 59876543 hääldatakse "5-9-8-7-6-5-4-3". Prantslaste mobiilinumbrid algavad "06"-ga, on 10-kohalised ja jaotatakse kahekohalisteks arvudeks mille vahele kirjutatakse punkt (või vahel tühik). Et välismaalastel liiga lihtne ei oleks, siis hääldatakse telefoninumbreid samamoodi nagu neid kirjutatakse ehk kahekohaliste numbrite kaupa. Näide: 06.98.76.54.32 on telefoninumber. Ma olen suurema aja püüdnud viilida ja palunud inimestel telefoninumbris olevaid arve ühekaupa hääldada - eriti kui seda tehakse üle telefoni ehk niigi on raske aru saada. Olen ise samuti imelikku mänginud ja neid ühekordselt hääldanud ("0-6-9-8-7-6-5-4-3-2"). Seekord mu vabandused enam ei kehti, sest tegelikult muidugi hääldatakse seda telefoninumbrit järgmiselt: "0-6-4-20-10-8-60-16-50-4-30-2". Püüa siis ravimireklaami lõpuhoiatuse kõnekiirusel jäetud häälsõnumi lõpust telefoninumbreid välja kirjutada. Häälsõnumid ja asjaajamine telefoni teel on siin igapäevane teema ja laiemalt kasutusel kui (e-)kirjutamine, nii et saatke aga oma dekodeerimismusklid varakult jõusaali enne kui prantslastega asju ajama hakkate! 

 

Esmaspäev

Sotsialistlik ringkaitse ja magus elu süsteemi sees

Elu Prantsusmaal veereb mööda hästi paikaseadud rööpaid sotsiaaltoetuste määrde abil. Samaaegselt sotsialismi helgusele jooksutab see süsteem oma lahkuse tõttu riiki juba pikemat aega järjest tihedamalt umbe. Ühel pool kummitab siin päris suur maksukoormus, teise külje peal aga paistavad pakkumised kõikvõimalike toetustega. Tavapäraselt ülikallis ühistransport muutub kohe odavamaks kui kasutada mõne sobiva kategooria sooduskaarti: näiteks üliõpilase või pensionäri, igapäevaselt ühistranspordiga tööle sõitja või töötu oma (-50%... -90% on suhteliselt tavaline). Niisama uksest sisse jalutades ülikallis lastesõim (7€/tund) muutub automaatselt üliodavaks (7€/nädal) kui oled õigetes asutustes õiged paberid õigel ajal õigesti ära täitnud. Prillipoe tšekilt kaob lõpust üks null kui oled enne (450€) ja pärast (45€) ostu vastavalt ettenähtud plaanile haigekassa ja ravikindlustusega suheldes korretsed paberitoimingud läbi viinud. Vajadusel mitmekordselt, sest esitatud dokumendid lähevad ametiasutustes menetlemise käigus üllatavalt tihti kaduma. Ka korteri üürihinnast maksab osa kinni riik - kõige kasulikum pidavat see olema noortele lesbipaaridele, sest igasuguse toetuse suuruse määravad isiklikud ja perekondlikud parameetrid. Eks nad on niimoodi kalkuleerinud, et omad saaksid maksud ringiga tagasi ja teised tooksid tulu. Algplaan oli ilmselt hea, tegelikult kasvab aga eelarveauk järjest suuremaks kui auku ümbritsev mateeria ja omadest püütakse aina rohkem välja pigistada, selleks et teistele midagi pakkuda oleks. Nii nad siin vähemalt kurdavad.



Sini-must-valge paarsada meetrit kõrgemal mägedes
(ma ei viitsi teemassepuutuvaid bürokraatiapilte teha)
 

Samal ajal kui süsteemis sees olemine võib vastavalt vaatenurgale olla kas suhteliselt mõnus (tavainimesele) või suhteliselt ebamugav (tööandjale), on enese süsteemi sisse närimine võimalikult tülikaks tehtud. Alates selle aasta jaanuarist keerati tänu eelmise aasta Euroopa rändesituatsioonile veel mõned lisakeerud juurde ning saadeti vastav info ka ametnikele, kes jaanuari lõpuks küll juba teadsid et nõuded on muutunud, aga polnud veel saanud juhiseid uute nõuete järgmiseks. Väljastpoolt sisserändajate eest varjumiseks on nad välja mõelnud elukohatõendi, mis on olulisim vajalik dokument sisseelamise protsessiratta käivitamiseks. Seda vajalikku dokumenti on täiesti üksi omalkäel tulijatel praktiliselt võimatu saada kui sa just kas a) multimiljonäride või b) asüülitaotlejate erireeglite alla ei mahu.

Süsteemiga peab harjuma. Kõik võtab aega, miski ei ole lihtne ja kahjuks või kahjurõõmuks kiruvad ka kohalikud. Mina näiteks suutsin ükskord (nüüdseks juba kuu aega tagasi) peaaegu mitte närvi minna ehk käituda enamvähem nii nagu minust eeldatakse ja poolpahaselt kuid viisakaks jäädes rongipiletimüüja aega võimalikult palju kulutades nõuda, et 1) miks ma oma tööotsija kaardiga 90% allahindlusega pileteid ei saa osta kui tööbüroost väideti et piisab vaid jaama ilmuda ja küsida; ja seejärel 2) miks ma oma oura-kaardiga 50% allahindlusega pileteid ei saa osta kui eelmine teenindaja väitis, et piisab vaid jaama ilmuda ja küsida. Mõlema küsimuse vastuseks laoti mulle pihku eraldi voldik, mille ma oleksin juba pidanud eelnevalt täitma, passifoto ja muude asjakohaste lisadokumentidega varustama ning nende kontorisse saatma. Tööotsija-allahindluse kaardi saatsin ära juba üle kuu aja tagasi, vastust käin iga päev postkastist otsimas. Teise pereliikme tasulist oura-kaarti (piirkonnapõhine soodustus) ootasime samuti terve kuu kuni jaamast aru pärides öeldi, et osad dokumendid kadusid ära ja avaldus tuleks uuesti esitada. Reageerimiseks on kaks võimalust: zennida või minna närvi. Zen-meeleseisund muutub siin kiiresti loomuomaseks. Võib ka muidugi vastupidi valida kui on huvi.



Croissantimaiad. Spetsiaalselt nende jaoks ostsin.
 

Lapse kohalikku id-kaarti ootame juba poolteist kuud, dokumente esitasime neli korda. Lastesõime protsesside korrektsest järjekorrast pole endiselt veel aru saanud ja maksame turistihinda, sest seni kuni pole aru saanud, ei saa pabereid õigesti täita. Titt on loomulikult õnnelik selle rahuliku tempo üle, millega iseseisev elu saabub. Tööbüroost kästi peale 20.jaanuaril registreerimist kohustuslikus korras 22.veebruaril esimesesse töötuppa ilmuda, mis põhimõtteliselt oleks olnud abiks maksimaalselt nädalase ooteaja korral. Ilmusin siis kuu aja pärast oma viimistletud plaanidega kohale ja leidsin end pikajaaliste töötute vestlusringist tundega nagu oleksin eelmisel aastal joodud ühe klaasi veini pärast AA-koosolekule saadetud. Pärast seda kohustati mind veel kaks kuud samas projektis osalema. Viimane õnnestus lõpuks siiski tühistada ning riigi poolt määratud nelja kuu pikkuse coachinguga asendada. Samuti sain lõpuks, peale kuu pikkust ootamist, lähiümbruses odava hinna eest (9€/trimester; vs 20€/h ise netist otsides) prantsuse kirjakeele kursusi pakkuvate asutuste nimekirja. Järgmisel nädalal selgub, mida see tööbüroo coaching endast täpsemalt kujutab. Tundub, et tööbüroost võib isegi töö otsimisel kasu olla kui kannatada ära, et asjade käimatõmbamine on tüütu ja kõvasti aega võtab.

Prantsuse ametnikud armastavad üle kõige ükskõik millise küsimuse peale kiiresti näpuga kellegi teise suunas näidata. Kui sa oma õigust ei taipa või julge nõuda, jäädki süsteemiväliselt ringiratast tiirutama, sest nad kõik näitavad ringkaitses kellegi teise poole. Esimest korda sain selle üllatuse osaliseks kaheksa aastat tagasi kui mingisugusest tundmatust väikelinnast rongiga koju tagasi sõitmiseks jaamast infot küsisin. Enne veel kui oma küsimusega lõpuni jõudsin, sirutas klaasi taga istuv kurja näoga tädi näpu kiiresti välja ja näitas vastassuunas endast võimalikult kaugel asuvale aknale, et mine küsi sealt. "Seal" selgus, et neil on lõunapaus, mis kestab veel poolteist tundi. Vantsisin nukralt minema, nosisin pargipingil võileiba ja kogusin julgust esimese tädi juurde tagasi minna. Kui lõpuks oma küsimust piisavalt aeglaselt ja kõva häälega kordasin, selgus et esimene tädi oli ikkagi õige tädi kes igaks juhuks ei viitsinud minuga kohe alguses tegeleda.



Pikad laupäevased jalutuskäigud iga ilmaga:
Aix-Les-Bains jäävihmaselt piitsutavas vastutuules
 

Lastesõimede süsteemi lahtihäkkimiseks läbisime alustuseks umbes kuuese telefoniringi, selleks et viimaselt valitult numbrilt kuulda, et meie küsimusele vastab kindlasti see esimene number. Ning taas esimesele numbrile helistades kuuled kõigepealt, et "eieieiei, see ei ole mina, need teised ei saa õigesti aru, helistage uuesti teisele". Lõpuks leidsime asja tundva tuttava, kellelt saime taustainfot ja muuhulgas ka teada, millist neist tegelastest peedistada, et ta küsimusele vastaks. Õige küsimuse ütles ka ette. Selleks tuleb valmis olla, et kui õiget küsimust ei taipa küsida, siis niisama infot sulle ei pakuta ning igast ettejuhtuvast isikust tuleb viimanegi info- ja abipiisk ise välja pigistada. Kuigi erasektoris tuleb üldiselt abi ka teenindajalt, siis tasub eeldamine ikkagi igaks juhuks kõrvale jätta. Näiteks pangas on võimalik teenustasud läbi rääkida, aga ei tasu eeldada, et pangatöötaja sulle seda võimalust tutvustab - tema töö on sult võimalikult kõrged teenustasud kätte saada. Võimalusi on palju ja erinevaid, aga need tuleb inimestega suheldes ise üles otsida.