Mjäu, nautige teie ka!

Eksootika

Iga koht maailmas on kaunis kui noppida sealt üles see hea osa: pea ümber keerlevad suured laiad lumehelbed ja pehme lumi, milles jalgadega sobrada; vastutulijate ja teenindajate üllatunud pilgud kui nad näevad üht harjumatut hullumeelse õnnenaeratuseks kõverdunud suud ja kavalat silmavaadet ning sellega välja võlutud vastunaeratused; valge pilve tagant kumav kollase virsiku värvi õrn päike; ja kõigi nende kohtadega seotud paremad mälestused.

Rändaja pisikesed hindamatud rõõmud

Selleks, et näha maailma ilu ja inimeste lõpmata headust, peabki aegajalt üle kivide ja kändude turnima.

Astusin Montpellier kargel päikesest säraval miinuskraadidega hommikul lennuki peale, visates veel viimaseid pilke Pic Saint-Loup siluetile, millest juba tükk aega polnud kaugemale läinud. Hinges oli kerge nukrus - hüvasti mäed, päike ja soojus! Kohtume uuel aastal! Aga siis jõudis lennuk suurepärase vaatega trajektoorile ning ma vahtisin mõlema poole naabreid unustades illuminaatorinurkadest välja, sest vasakul pool ketras ennast selge taeva all lahti roheline Keskmassiiv, mõnes kõrgemas punktis (tõenäoliselt Auvergne vulkaanide ümber) juba lumega kaetud ja vasakul pool särasid päikese käes valgest lumepallisupi pilvemaastikust läbi torkivad teravad lumised Alpide tipud. Olin nii õnnelik ja kordasin mõttes sedasama muusikat, mis juba paar viimast nädalat peas kõlanud:

MILLINE ARMASTUS ON SEES! Ja mu ümber, praktiliselt käegakatsutaval kujul! Lennuki aknast välja vaadates. Sõpradega õhtusöögil. Tänaval lauldes jalutades... Love is in the air! Uu uu uu la la laaa laaaa uuuuuu uuuuu uu uuuu :) Ilma seejuures kellessegi armumata.

Üllatavalt lühikese aja pärast laskus lennuk läbi paksu-paksu halli pilvemassi Charleroi lennujaama, kus astusin rongile ja vaatasin õudusega akna tagant mööduvaid tumehalle ja pruune räpaseid kaevanduslinna tänavaid, majakipakaid ja tuhamägesid, mõeldes, et appi - ma pole ammu midagi nii jubedat näinud! Kui vaid saaks siit kiiremini minema! See on nii masendav! Taevast tibutav hõre lumi oli jõudnud maailma katta täpselt nii õhukese läbipaistva kihina, et vaid võimendas oma valgete laikudega selle jõledust. Arutlesin, silmad hirmust pärani, et huvitav kas see ongi Mordor? Tõenäoliselt küll. Aga kas ma saan siit kunagi välja ka? Meenutades selle pilvemassiivi paksust, millest vaid mõni hetk varem läbi tulnud olin, tundus jaatav vastus äärmiselt ebarealistlikuna...

Aga siis, peale mitut tundi ekslemist ja rongide vahetamist, erinevate linna- ja tehasetulede möödumise jälgimist ja sooja vagunivalgust jõudsin Hollandisse Tilburgi. Kallistasin jaama vastu tulnud Mari, kelle jalgratta pakiraamil oli mugav kohvrit vedada ise samal ajal paksus lumes kontsadel tasakaalu otsides ja nautisin ilusat valget maailma. Esimene tutvus tema korterikaaslastega toimus neile nende oma maja tagaaias naerulagina saatel lund krae vahele toppides ("Nice to meet you!"). Lumesõdaaaa!:D


Ning siis päikesesäras ja hiljem ka hõõguvas loojangus jääl ja lumel jooksmine, mis päädis järgmisel päeval üle kere kõigi lihaste valutamisega, sest tasakaal ei ole kerge asi, mida hoida. Äärmiselt mõnus lõunauni tuli.

Kuna lumi ei ole Hollandis siiski igapäevane nähtus, oli ühistranspordi süsteem siin veidi paigast ära ehk pühapäeva hommikul, kui suuri valgeid aeglaseid lumeräitsakaid aina juurde ja juurde sadas, öeldi mulle jaamast, et ega ei ole kindel, kas ma sel päeval Weeze lennujaamani jõuan, sest bussid ega rongid hetkel eriti ei sõida. Vist. Või ega nad täpselt tea ka. Vähendasin riski ja lahkusin plaanitud viimase, seitsmese, rongi asemel kella kolmesega, et hommikuks kindlasti Saksamaale jõuda, seda enam, et Hollandlased ei teadnud mulle ka õiget rongimarsruuti öelda ega lõpuni piletit müüa. Esimeses ümberistumisjaamas tuli suur hale kurbus peale kui piletimüüja-onult abi küsisin ja ta mind tõredalt Deutche Bahni automaadi juurde suunas. Nad räägivad siin enamasti hästi inglise keelt, hea seegi, kuigi naeratusele ei reageeri nii nagu peaks. Automaadi keelevalikud muidugi ei töötanud ja ei minu prantsuse ega inglise keele oskusest polnud suuremat tolku, mistõttu pidin tagasi sama onu juurde minema abi küsima. Ega ta tuju sellest paranenud, aga vähemalt kutsus ta raadio abil ühe jaamatöötaja, kes mind saksakeelsest menüüst läbi klõpsis, et pileti saaksin. Kellaaegu ma ikka ei teadnud, sest selles riigis pole jaamades pannoosid, mis tundus mulle juba liiga kummalisena, seega pidin esimese onu juurde kolmandat korda tagasi minema. Õnneks olen pindakäimise Prantsusmaal korralikult selgeks õppinud ja tean, et ainult järjepidevusega saab asjad aetud, ja lasin tal omale kõigi ümberistumistega paberi välja printida. Siis istusin tillukeses jäises pinkideta jaamahoones trepinurgale maha ja jäin lõdisedes tunni aja pärast saabuvat rongi ootama, mõlgutades musti mõtteid põhjamaalaste tõreduse ja puuduva abivalmiduse üle. Vaatasin näljase pilguga, kuidas nii paljud inimesed papptopsidest kuuma kohvi joovad ja andsin lõpuks isule järele, ohverdades sellele oma trepinurga-istekoha ning lootes soojast joogist tujuparandust. Kui müüjapoiss naeratades ütles, et mu cappuccino on täiesti tasuta, sain lisasooja sõbralikust vestlusest ja positiivne üllatus tõstis tuju väga kiiresti üles: nad hoolivad meist! Küsisin, et kas jõulukampaania (sest tasuta kohv ei olnud ainult mulle vaid ka meesklientidele. Jah, ma kontrollisin) ja ta ütles, et ei - see on sellepärast, et rongid hiljaks jäävad. Imeline:)

Järgmine rong oli mõnusalt soe ja kui ülejärgmises vahetuspunktis teadustaja teksti tõlkimiseks enda kõrval pingil istuva tüdruku abi küsisin, sain teada, et rong saabub kohe ja ei jää üldse hiljaks. Sellepärast kogu perroonitäis nii rõõmsalt hõiskaski teadustaja jutu peale. Hurraa! Teadustatakse ka häid uudiseid. Ühtlasi avastasin, et olin vahepeal jõudnud Saksamaale. Kui olin juba suu lahti teinud, sain jutu peale sõbraliku saksa tudengipoisiga, kes Maastrichtist jõuludeks koju sõidab ja oli otsustanud, et täna kindlasti tahaks kohale jõuda, aga kui ei jõua - no pole hullu, las lumi sajab. Jälle tuju hüppeliselt parem kui kellegagi vastastikku naeratada saab.

Saksamaal sõitsid rongid juba enamvähem graafikus ja ära neid ei jäetud, sest sakslased oskavad lumega toime tulla. Lisaks sain lõpuks pihta pannoode puudumise müsteeriumile - nimelt suudavad nii hollandlased kui sakslased erinevalt prantslastest rongigraafikuid koostada ja öelda, millisele perroonile milline rong tuleb, mistõttu saab selle juba sõiduplaani kirja panna. Mul läks ikka hulk aega ja ekslemist enne kui tolle pisidetaili ära jagasin. Prantsusmaal ja Belgias pead pannood vaatama ja varem kui 15 minutit enne rongi saabumist ei tea ükski maapealne jõud sulle perrooni numbrit ennustada. Brüssel Centraalis oli see aeg 5 minutit, täpselt paras kohvritega treppidest alla õigele rajale sprintimiseks. Süsteem töötab!


Ning ühes neist tänastest rongidest (ma arvan, et sõitsin vähemalt 4 rongi ja 1 bussiga) laulis onu kontroll, kes üldse pileteid ei kontrollinud, peale jaama nime teadustamist mikrofoni "White Christmas'it". Mu naeratus tekkis taas ja jäi mõneks ajaks pidama. Võtsin mõlema käe otsa kohvri, kõpsutasin lumesajus mööda perrooni järgmise rongini ja mõtlesin kui äge on käituda nagu suured inimesed ja kuidas pooled möödujad kindlasti ei saa arugi, et ma olen hoopis väike tüdruk, kes täiskasvanut teeskleb ja üksi võõrastes kohtades reisides parimate filmide klišeesid läbi mängib.

Weeze lennujaama saamiseks pidi veel viimases rongipeatuses lennujaama bussile ümber istuma, kus mind üritas üles korjata ilmselgelt mitte lendama vaid tööle minev tumedanahaline mees. Kõigiga ma siiski sõbralikult ei räägi, olgu see selge, muidu on pärast probleeme rohkem kui üks viisakas tüdruk hallata jaksab.
- You fly where?
- Home!
- Where's this?
- Home!
- Rome? You Italian?
- No! ... Latvia. To Riga!
- Torino?? You Italian?
- ... pfft
Sel hetkel sisenes õnneks hulk (vist) Läti tütarlapsi, kes ta tähelepanuvälja blokeerisid.
- Bon voyage!
- Merciiii!
Viimane oli refleksvastus prantsuskeelsele rahvusvahelisele väljendile, saadetuna säravaimast naeratusest, sest ka see on refleksvastus, mis kaasneb prantsuse keeles viisaksuväljendite ütlemisega.

Buss tiirutas jupp aega mööda paksu lumekattega teid ja valgustamata metsavahel seni kuni ma hakkasin arvama, et huvitav, kas see lennujaam üldse öösel lahti on ja kui suur ta on ja... mismõttes me metsa üldse sõidame? Okei, ma tegelikult teadsin, et Weeze on Ryanairi mõistes päris suur lennujaam, st seal peaks kõva inimliiklus toimuma ööpäev läbi, aga no väike kõhlus on alati sees. Lõpuks hakkas kusagilt kaugelt puude vahelt särama imeilus helesinistes toonides valgusmaailm, umbes nagu Arieli veealune kuningriik, ja mu hinge tekkis taas lootus. Olin päris väsinud kui bussist välja paksu lumme astudes kõrgel kontsal libastudes peaaegu jala murdsin, lõpuks terminalini jõudsin ja seal mõnusat nurgakes otsides ringi kolades öö läbi istuvas asendis ärkvel püsimise võimalusi kaalusin. Suundusin teisele korrusele mõttega, et see asub ustest kaugemal ja soe õhk tõuseb kõrgemale ning nägin punastes päästekommandopükstes jõrme punapäiseid punaste põskedega punnis kõhuga noormehi, kes ühte kõrvalkoridori kanderaame viisid. Tükk aega juba viisid. Ei saanud ma aru, mis nad nendega seal teevad, sest paanikas inimesi ega vilkureid ja sireene polnud kusagil näha... kuni piilusin ühte suurde vaibastatud põrandaga saali ja nägin seal kümneid välivooditel magavaid inimesi. Vau! Päästearmee kutid võtsid hoopistükkis suurest kastidest välivoodite tükke välja, panid need kokku ja ladusid kõik saalid-koridorid tekkidega varustatud voodeid täis, et reisijad öösel magada saaksid! Ma armastan seda lennujaama! Ja seda riiki! Kas on võimalik veel humaansem olla? Peaaegu õnnepisar tuli silma kui pool päeva mööda mitut riiki rongidega-bussidega sõitnult, õues külmetanult ja mõlemal pool nulljoont hüpelnud emotsioonidest puruväsinult lennujaama jõudsin ning nukralt kivist nurgakest otsides hoopis tekid ja voodi eest leidsin... elu on nii ilus ja inimesed nii head!

Baaslaager: Tilburg

Enne kõrgematesse kliimavöötmetesse tõusmist väike aklimatiseerumine Hollandis Tilburgis, temperatuuriks oli -2C ning lumes ja jääl jooksmine võttis põsed mõnusalt punaseks ja kõhulihased valusaks. Üleüldse on kõiksugused veidrad tasakaalu hoidmise lihased eksistentsiaalses kriisis hetkel. Väike karamellipräänik, mille igaks juhuks enne jooksu tasku pistsin, külmus tunni ajaga nii kõvaks, et pidin ääre pealt hambad murdma, aga õnneks sai seda ka jupphaaval lutsutada - aitas peale linnatänavate jääl turisti mängimist veel pool tundi pargis pehmemas lumes edasi lipata. Kui higistes riietes hakkab külm ja veresuhkur on madalaks kulutatud (loe: motivatsioon ja tuju kukuvad kolksuga), siis väike pränks taskus kulub alati marjaks ära. Ning siis kodutee otse loojuva hõõguvoranži päikeseketta poole. Homme jälle!

Hommikune rabelelus

Niivägaõudsalt tahaks magada, aga ei saa - lennuk vajab püüdmist, enne seda veel kohver pakkimist ja võileivad tegemist ning tunni aja kaupa äratuskella edasi lükkamisele tuli viimane piir ette. Pooled asjad jäävad nagunii maha, aga minek ongi umbes nagu nädalavahetuseks, vaid tavalisest soojemaid riideid rohkem vaja.

Kinnikülmund lõunamaa -> base camp Holland -> Põhjapoolus.

Tegin eile oma tulevases imelises korteris juba esimese õhtusöögi sõprade seltsis, olen nüüd ametlikult sealsesse kööki armunud ja kuulu järgi ka sellega abielus. Nüüd ma tean, mis mind siin ees ootab kui vaid jaanuari ühikas üle elan. Jube hea meel on praegu ülespoole sõita ja pärast tagasi tulla pole ka halvem:)

Tudengielu miinuspooled ehk aasta lõpp

Muidu võib ju lõbus olla, aga siis äkitselt näed kuidas aeg lendab mööda ja juba peadki tühistama oma osaluse Alpidesse hääletamise võistlusel, kus oleks võimalus vahetada veel paar sõna tuttavaga, kes end kohevarsti ümbermaailmareisile asutab, ning jälgima terve kena reedese päeva kuidas päike erinevate nurkade all akna taga rohetavaid männipuid kollaseks värvib, ahvatlevat toanurgas seisvalt jalgrattalt peegeldab ja helesinine taevas päeva kaugenedes järjest tumedamaid toone võtma asub. Linnudki laulavad õhtu lähenedes järjest harvemini.

Aga õppida tuleb, lohutavaks faktoriks on, et suurem osa sõpru tegeleb parasjagu sama asjaga, ülearust aega pole kellelgi ja vähemasti on mul eksamitega uue aastani aega, mitte ei pea juba järgmiseks nädalaks geniaalseks hakkama. Homme hommikul kavatsen igatahes tänase päeva tasa teha ja ärgata piisavalt vara, et jõuda rattaga mägedes hullata, end lolliks õppida ja õhtul meeldivas seltskonnas mõnd toredat filmi vaadata mu kõvakettalt, kuhu tekkis oktoobri lõpus eluaegne varu äärmiselt internatsionaalseid enamasti tundmatute nimedega teoseid.

Ja ma tunnen ennast järjest lollimana, aga see pidavat koolitarkuse levinud kõrvalnäht olema, nii et ehk pole hullu?

Ümbruskonda avastamas

Tahtsin pikalt kirjutada, aga ma parem tegelen õppimisega, muidu kulub teine pool selleks mõeldud ajast lõbustustest kirjutamisele. Esimene pool läks nagunii lõbustuste endi alla. Lühidalt kirjutades nautisin laupäeval ja pühapäeval ümbruskonnaga tutvudes mägiteedel sõitmist. Kohati asfaltile maalitud ergutuste järel taipasin internetis õigetes kohtades ringi tuuseldada ja avastasin, et need pühapäevased 80 kilomeetrit mägiteid sai maha vändatud Tour de France'i radadel (nii 2008 kui 2009). Kohati oli ikka päris raske - tõusud olid nii pikad ja sujuvad, et ega muidu ei saanudki aru, et viimased 8 kilomeetrit juba ülesmäkke minekuga tegu kui seljataha (teine pilt) pilku ei visanud. Kontrollimiseks pidin seda ikkagi tegema, sest pingutus oli kummaliselt suur ja odomeetri väikesed numbrid tekitasid hämmingut.


Mõrtsukamängu käigus sai ühe vastasgängi liikme pedaal pihta pandud, mille pühapäeval sõidule kaasa võtsin, et sellega waypoint-siltide juures õrritamiseks Amélie-stiilis pilte teha (kolmas pilt). Ning laupäeval õhtul peale esimest ettevaatlikku katsetust tõusuradadel Pic Saint-Loup lähistel (esimene pilt), kiiret assassinatsioonitööd itaalia pitsarestorani köögis ja ekslemist kõrvalküla külmadel pimedatel tänavatel ootas meid ees soojalt valgustatud hubane maja heade sõprade, hõõgveini ja suurepärase õhtusöögiga. See oli meie jõulupidu. Tundsin, et olen paradiisis ja mõtlesin õndsalt kuidas see saab varsti põhjamaal korduma:)